Kodu kaugel kodust 2

Artikkel ajakirjas GoDiscover

2008-04-21T09:52:00.003+02:00

Kui ma nüüd päris segamini ei aja, siis see oli juba eelmise aasta august või september - ühesõnaga, VÄGA palju aega tagasi! - kui pidasin GoDiscoveri toimetaja Villuga kirjavahetust, et võiks paar artiklit kirjutada.

Esimene neist ilmus selle aasta kevadehakul, GoDiscoveri 10. numbris, teemaks üleüldine liustikuelamus: kuidas me elasime, mida me tegime. Väikest juppi saab lugeda www.godiscover.ee/?id=1272

Et Andre fotosid (ja need olid päris vinged!) netiversioonis ei ole, siis soovitan raamatukogus või kusagil "päris" ajakirjale kah pilk peale heita. Ilus oli.

Viimane artikkel Sekretar.ee-s

2007-09-01T08:08:00.003+03:00

sekretar.ee/?id=11435

Artikkel Sekretar.ee-s

2007-07-26T12:41:00.002+03:00

Piret pani just üles teise loo minu Alaska värkidest. Seekord on siis teemaks seesama kurikuulus AB Mountaini matk =). sekretar.ee/?id=11166

Liustikuvideo

2007-07-26T08:39:00.000+03:00

Viimane nädal Alaskal. Mõned päevad Dyeas.

2007-07-23T12:47:00.000+03:00

Kui ma 18. juuli pärastlõunase helikopteriga alla linna tulnud olin, algas hoopis teistmoodi olemine. Mul ei olnud ainult 24 tundi pesu pesemiseks, duši all käimiseks ja muude asjatoimetuste ajamiseks - mul oli täpselt nii palju aega, kui ma tahtsin endale võtta. Mul ei olnud isegi lennupiletit ja, kui väga korrektseks minna, lõplikku otsust, kas ma siis tulen Eestisse ära või mitte. Või siis vähemalt kas ma tulen kohe ja otse.

Üks esimesi asju, mis ma tegin, oli KÕIGI minu riiete ja magamiskottide ja asjade pesemine ning tuulutamine. Et liustikutelgis oli alati natuke niiske, siis tahtsid isegi asjad, mida ma peaaegu ei kandnudki, korrastamist - kõigele oli see omapärane niiskuse lõhn juurde tulnud. Siinkohal ei tasu vist isegi rääkida tööriietest, mis olid otsast otsani koerakarvu, tsingikreemi ja muid plekke täis =).

Kui ma õhtu jooksul neli pesumasinatäit asju ära kuivatanud olin, tundsin ma end nagu uus inimene. Vaatasin südamerahus hilisõhtuni filme (üks neist oli mu ammuseid lemmikuid "Dead poets society") ega muretsenud varajase äratuse pärast. Et oli kolmapäev, siis ei olnud linnas kedagi peale minu ja ülemuse Peteri: haagissuvilad olid tühjad, kraanikausis polnud pesemata nõude hunnikut ja põrandalt puudus õllepudelite kast =).

Neljapäeval: AB Mountain.
Reedel: vihmasadu. (Andre ei saanud alla, sest helikopterid ei saanud üles)
Laupäeval: Andre allatulek ja kolimine.

Kolisime oma asjad Alaska Excursionsi, minu eelmise tööandja majja. Kuigi meil ei olnud otsest vajadust asju AIE haagissuvilatest KOHE ära viia, oli mul jube veider tunne seal edasi püsida - ma olin ju liustikulaagriga lõpparve teinud ning laupäevaks oli Andre ka. Tahtsin end sealsetelt inimestelt jalust ära saada, suvega edasi minna. Olin just paar tundi varem omaniku Chrisi pahase (ja ülekohtuse) kirja saanud ega tahtnud enam AIE-ga tegemist teha, olgu siis otseselt või kaudselt.

Tundsin kergendust, kui Oz ütles, et majas üks vaba tuba on ja me sinna kohe liikuda võime. Oleks sa seda tuba näinud! =D Meil olid Andrega kummalgi asjad inimese kombel pakkimata ja seetõttu nägi tuba pärast kodinate ületoomist välja nagu matkatarvete ladu: magamiskottide, fliissisude, jopede ja saabaste vahel vedelesid kaerahelbeputrude pakid, joogipudelid ja sülearvutid. Paras paabeli segadus oli.

Aga õigus, tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada Dyeast.

Jõlkusin viimased kaks päeva Andrel Dyeas sabas - saime koos tuuribussidega nii sinna kui tagasi. Tema seadis oma fotovarustust üles ja tegi esimesi testfotosid, mina aitasin nipet-näpet asjadega ja tuiasin niisama ringi.

Käisin tasandikele suvist hüvastijättu ütlemas. Mõõn oli tol hetkel oma madalaimat taset saamas ning tasandikel umbes kilomeetripikkune rannariba, mida andis ikka omajagu kõndida. Läksin päris veepiirini välja ja jälgisin, kuidas tagasi tõusu suunas pöörduv vesi vaikselt üles roomama hakkas.

Olin läbi oja tulles tossud näppu haaranud ja püksid üles käärinud, kuid tagasi minnes õnnestus mul sellele vaatamata püksid reiteni märjaks teha, sest kõigist kohtadest, kus ma jõge ületada võinuks, läksin ma loomulikult läbi sealt, kus oli eriliselt pehme muda, mis mu jalad kuni poole sääremarjani sisse vajuda laskis ja seetõttu veepiiri poole reieni kergitas. Aga noh, tühja sellest, sooja ilmaga kuivavad mu Carharttid päris kiiresti.

Tegin koduste jaoks pilti nendest postidest, mis kullapalaviku aegadest Dyea lahte ikka veel jäänud on. Ma ei tea, kas ma kirjutasin neist eelmise aasta blogis, aga isegi, kui kirjutasin, võin ma selle ka üle korrata.

1898. aasta kullapalaviku ajal olid Dyea ja Skagway paigaks, kust kümned tuhanded õnneotsijad põhja suunas liikusid - Skagway kaudu mindi üles White Passi'i kurust, Dyea kaudu Chilkootist. Erinevalt Skagwayst ei olnud Dyeas sügavat lahte, kus laevad ohutult maabuda saaks, ja seetõttu ehitati Taiya jõe lähedale pooleteise kilomeetri pikkune paadisild.

Üle saja aasta hiljem on need postid viimased jäänused kunagi nii vägevast paadisillast. Hämmastav, kui kaua puit mere uhtumisele vastu paneb... 1898. aastal oli ju isegi mu vanaisa sünnini ligi 30 aastat jäänud. Need postid on ju umbes 5 korda sama vanad kui mina.

Ja üks asi meeldis mulle tollel jalutuskäigul veel. Sain nimelt kokku Jeremy abikaasa ja kahe lapsega, kes koos ühe tuttavaga ratastega tiirutasid.

Millegipärast sain ma just tollel hetkel nii selgelt aru sellest, KUI palju seiklushimulisi inimesi ma Alaskal kohanud olen. Meigitud olek ja piinlikult kenad riided käivad ju Skagways kokku ainult juveelipoodide müüjatega, kõik ülejäänud eelistavad Carhartte, plätusid ja väljaveninud pusasid, mis ometi nii mõnusad kanda on.

Ja siis ma mõtlesin sellele, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. Ja kuidas nad nendega looduses liiguvad. Ja kuidas nad nendega Dyeas ratastega tiirutamas käivad.

Ja mul oli äkki jube hea meel, et ma sellist eluviisi näinud olen, sest äkki õnnestub mul endalgi seikluspisik Eestiski alles hoida.

AB Mountain - tehtud!

2007-07-19T20:31:00.000+03:00

8.35 neljapäeva hommikul. Minu esimene ma-pole-enam-AIE-händler hommik. Päike paistab haagissuvila aknast sisse ja on tunda, et väljas on suurepärane ilm. "Täna peab matkama minema!"

Et AB Mountain oli põhimõtteliselt viimane suurem matk, mis ma Skagway ümbruses veel tegemata olin jätnud, siis otsustasin, et on saabunud päev selle vea parandamiseks. Panin seljakotti veepudeli, jaki ja vihmapüksid, uhasin rattaga matkaraja algusesse jalakäijate silla juures ning hakkasin kõndima.

(AB Mountain'i tipp asub Skagwayst loodes ja ulatub tiba üle 5000 jala ehk 1500 meetri. Matkarada on kogu pikkuses korralikult sisse töötatud ja hästi selgepiiriline, edasi-tagasi ots on 10 miili pikkune - selline tsiviliseeritud matk. Linnainimese värk.)

Matka esimene osa on midagi Käsmu ja Peipsi ranna vahepealset: lauge nõlvaga kiviklibune jalgrada vaigulõhnalise segametsa vahel. Et tõus on väga tagasihoidlik (et mitte öelda olematu), siis muutub vantsimine mingil hetkel tüütukski: kõnnid ja kõnnid metsa vahel, vaadet ei ole, takistusi pole, mäge... pole. Korraks avaneb ida suunas vaade üle puulatvade, linna suunas - hakkad juba tundma, et "Ohh, ma isegi liigun kuhugi!", siis aga jätkad samas tempos metsa ja puude vahel. Niimoodi umbes 2,5 miili.

Kui hing ülesmäge ronimise järele enam-vähem karjuma hakkas, jõudis kätte ka ronimine - AB Mountain on sellise kujuga, et lauge nõlv muutub väga ootamatult järsuks nõlvaks. 10 minutit hiljem oli mu alles-alles ülesmäge ronimise järele karjunud hing paelaga kaelas.

Ma sain muideks väga hästi aru sellest, et mu keha on täiesti vormist väljas. Ahmisin iga paari minuti tagant õhku ja sundisin jalgu tõusma ja painduma, tõusma ja painduma, tõusma ja painduma. Higimull otsa ees võitles uhkus väsimusega: ronimine oli retsilt raske, aga ma ei saanud ju enne alla anda, kui üleval ära käinud olin. Kellegi tark ütlemine "Mägimatkamine on vapustavalt hea ainult minevikuvormis" undas kõrvus: tagantjärele on meeles ainult vaated ja muljed, ronimise hetkel aga õhupuudus ja väsimus.

Olin "targa" inimesena valinud ronimiseks päeva kuumima hetke, kui päike otse lagipähe "sitendas". Võtsin särgi seljast ja keerasin püksisääred üles, aga ikkagi oli palav.

Kui mäetipp puude vahelt vilksama hakkas, jõudis kätte ronimise kriimulisem osa. Et jõuda puude alt tundravööndisse, mis mäe ülemist viiendikku katab, on vaja läbida tihe põõsastik, mis on parajalt kõrge selleks, et Mann täielikult ära katta. Kuigi põõsaste all kulgev matkarada on väga selge, ei tähenda see, et minek lihtne on, sest mööda raja süvendit alla jooksvad nired teevad astumise poriseks ja libedaks ning juured komistamisohtlikuks. Lahtised kivid pole kah väga lõbus värk. Mu iPodi juhe jäi pidevalt kõikvõimalike okste taha kinni ja paar korda tuli mul ka oma kotirihmasid põõsaste küljest lahti koukida.

Kui ma lõpuks põõsaste alt välja jõudsin, olin ma sääsekuplaid täis ja porine.

Põõsaste ja tipu vahel õnnestus mul kohtuda kolme püüperega - või siis ma vähemalt arvan, et tegemist on püüga, kuna kõik neid linde "ptarmigan"ideks kutsuvad. Kaks perekonda tõusid lendu (või siis jooksid laiali - väikeste põnnide näol) otse mu jalge alt. Nende värvus on selline, et kui nad vaikselt sambla sees istuvad, ei näe neid muidu kui ainult teades, mida otsida.

Viimast perekonda nägin pisut eemalt, seetõttu õnnestus mul nendega ka pisut lähemalt tutvuda. Istusin kivi peale ja jälgisin, kuidas emalind kolme pisikest põõsaste alt kokku korjas: käis "Mkuk. Mkuk. Mkuk." häälitsusega ühe põõsa juurest teise juurde, kuni kõik kolm põnni sabas särkisid. Seejärel marssisid nad uhkel sammul neljakesi ülesmäge.

Kui ma lõpuks tippu välja olin jõudnud, oli mu liitrises veepudelis kurgukosutust ainult päris-päris põhjas. Mõtlesin, kas täita veepudel mõne lumeviilu juures, kuid igaks juhuks ei hakanud - mul ei olnud veetablette kotis kaasas ja käidava raja juures võib vees iiiigasuguseid batsille istuda. Parem vist natuke janune olla, kui järgmist päeva WC-s veeta. Onju?

Pärast pooletunnist lebotamist ja eemalt Skagway poole ruttava pilvefrondi jälgimist hakkasin tagasi allapoole laskuma. Ette rutates tuleb ära mainida, et kella kaheksaks õhtul olid pilved Skagwayni jõudnud ja endaga korraliku vihmasaju kaasa toonud. Kui siin millegi peale üldse kindel saab olla, siis see on muutlik ilm.

Tagasiteel sain ma kurikuulsas põõsastikus hakkama järgmiste tsirkusetrikkidega:

libisesin monoliitsel kivil alla ja maandusin nägupidi põõsastes,
hoidsin end kukkumistest tagasi põõsastest kramplikult kinni hoides,
astusin okste tõttu jalgealust nägemata porimülgastesse,
ja muu sarnane

Päris hea matk oli =)

Lahkumine ja viimane kopterilend

2007-07-18T21:44:00.000+03:00

18. juuli. Tulin ära. 24. juuliks on lennupilet Whitehorse-Frankfurt-Tallinn. Vot.

See pisikene inimene keskmise telgi verandal on muideks Andre.

Temscoga tiirutamas

2007-07-14T20:50:00.000+03:00

Käisime eile koos Karisega ühel Temsco liustikulennul - AIE töötajatena saame me tasuta kaasas käia, kui helikopterites ruumi on.

Kuigi ilm oli pilvisevõitu, võtsid kolm kopterit suuna Chilkati liustikule. Üldjuhul käiakse seal ainult täiesti selge ilmaga, sest muul ajal meeldib pilvedele täpselt orupõhjas istuda, aga eile meil vedas =). Piloot Steve arvas, et sel hooajal on Chilkatil ainult neli-viis korda käidud, muul ajal maandutakse Meadi või mõnel muul lähedal asuval liustikul.

Lend oli... imeline! Alates Dyea taga asuvast West Creekist on tegemist teedetu, asustamata maaga, kus rohelised orud vahelduvad lumest ülekuhjatud platoodega. Inimest näeb seal harva: tihe võpsik teeb liikumise raskeks.

Teravad, püstloodsete seintega mäetipud olid mu lemmikud. Lennates neist vaid mõnekümne meetri kauguselt mööda on tunne, nagu saaksin neid sõrmeotstega puudutada - kui tahaksin.

Lähenesime Chilkati liustikule altpoolt, liustikukeele juurest. Viimase paarikümne aastaga kõvasti taganenud Chilkat on hetkel umbes 9 miili pikkune ja kannab endaga kaasas aukartustäratavat kogust moreeni. Kohtades, kus liustiku põhiosaga liitub mõni väiksem vool, algavad mööda liustikupinda kulgevad moreenitriibud - pinnale tulevad kõik kivid ja peen tolm, mida jää ümbritsevatelt nõlvadelt maha nühib.

Kuhilate kõrgust oli kopterist väga raske hinnata, sest kõik tundub nii väike, kuid pakun, et need võisid oma 10-15 meetrit kõrged olla.

Maandusime vaid sadakond meetrit serakitest (suurtest jäätükkidest, mis üle kõrge nõlva alla kukuvad) eemal, pooleteisemeetrise lõhe serval.

Kui kopteri tiivikud pöörlemise lõpetanud olid, saime me ca 20 minutit omapäi hulkuda. Ei mina ega Karis ei jätnud kasutamata võimalust end nägupidi vette kasta, väikese lõhe juures poseerida ja kõikvõimalikke ojasid - küll jää peal voolavaid, küll all mühisevaid - uudistada.

Elades Denveril oleme me, tõsi, 6 päeva nädalas liustikul, kuid jääst hoiame eemale ega näe seda tihti: kelgukoertele on vaja lund. Seetõttu olime nii mina kui Karis saadud kogemusest umbes sama ekstaasis kui sünnist saati Texases elanud turistid, kes esimest korda elus lund nägid.

Lõhed avanevad

2007-07-13T21:38:00.000+03:00

Liustikujää ei ole selline, nagu jää meie külmkapis, talvises lombis või Coca-Cola klaasis. Kui kõik viimased on tekkinud madala temperatuuri toimel, siis liustikujääd "põhjustab" rõhk.

Paks lumekiht, mis igal aastal mägedele ladestub ega ära sulada jõua, ladestub aasta-aastalt vanadele firnikihtidele (firn on see lumi, mis on vähemalt ühe hooaja sulamata vastu pidanud). Aja jooksul koguneb seda lund nii palju, et alumised kihid satuvad paljude-paljude lumetonnide alla. Mida madalamale alumisi kihte surutakse, seda rohkem kaalub nende kohal asuv kiht. Pidev rõhk surub alumise lumekihi nii kokku, et sellest saab peaaegu 100% tihedusega jää - õhumolekulidele ei ole enam eriti ruumi.

See jää on tugev nagu hästivalatud betoon, sinine nagu suvine taevas ja, mis kõige kummalisem, voolab nagu plastiliin.

Liustik on sisuliselt nagu külmunud jõgi, mis orgumööda alla voolab: aeglaselt ja püsivalt. Kohtades, kus pinnareljeef liustiku üle nurga voolama sunnib, pragunevad ülemised jääkihid nii, et tekivad lõhed.

Kui Denveri liustiku lumi umbes 6-7 jala paksuse kihini on kahanenud, hakavad lumme ilmuma pisikesed praod - imekitsad ja hässti-hässsti pikad.

See on aeg, kui liustikurahvas pika tokiga lund torkima läheb.

See, et igal pool meie jalge all on tegelikult lõhed - osad vaid paar sentimeetrit laiad, osad paarimeetrised - on loomulik ja igaühele teada. Senikaua, kuni me teame, kus need lõhed asuvad ja kui laiad nad on, ei ole asi ohtlik: torkame iga paari päeva tagant pika toki nii kaugele, kui saame, ja jätame meelde, kus on need paigad, kus pulk vastu jääd tonksamise asemel tühjusse vajub.

Esimene lõhe, mida ma sel suvel nägin, avanes Nate'i koerte kuutide all. Oleme vist kõik ühel või teisel pilgul läbi lume nendesse aukudesse kukkunud. Õnneks on need lõhed väikesed, umbes 10-15 sentimeetri laiused =).

Lahkumisotsus

2007-07-09T21:28:00.000+03:00

Kui esimese kahe nädala "Ohh, see on lahe!" imestamine-ohkamine-puhkimine otsa lõppeb ja igapäevaelu kindlatesse rööbastesse vajub, muutub liustikulaagris olemine võrdlemisi piiritletud rutiiniks.

Äratus on igal hommikul 5.45.
Koerad tahavad iga päev sama toitu, vett ja hoolt.
Kelgusõidud toimuvad samal rajal, samal kombel, kuni 9 korda päevas.
Lumi tahab kühveldamist.
Postid tahavad lumme matmist.
Telgid tahavad liigutamist.
Magamiskott tahab tuulutamist.

Ei tea enam, mis päev on, mis kuupäev. Mai muutus märkamatult juuniks, juuni juuliks. Ööd on hakanud pimedaks muutuma, eile lugesin esimest korda pealambi valgel.

Ainult liustik muutub, kogu aeg. Praegu oleme me osades kohtades juba paljal jääl, lõhede seas, osades kohtades aga poolemeetrisel lumekihil. Lumi sulab nii kiiresti, et vahel tundub, nagu oleks auramine ja sulamine palja silmaga näha.

Tegin paar päeva tagasi otsuse kahe nädala pärast liustikult lahkuda. 19. juuli on praeguse seisuga minu viimane tööpäev, 20. juulil lendan esimese helikopteriga alla, Skagwaysse. See, kas tulen enam-vähem kohe tagasi Eestisse, suvelõppu nautima, või töötan kuni augusti lõpuni eelmise tööandja juures Dyeas, on veel lahtine. Paberid on igatahes täidetud, otsus veel tegemata.

Miks ma liustikult ära tulen? Ei oska lühidalt vastata.

Ühest küljest olen ma lihtsalt natuke "keerulisemate" persoonidega töötama sattunud: ei esimene koerajuht Jacques ega teine, Shane, pole kõige sotsiaalsemad olevused, ning kummagi nõudmised on mu teistest händleritest märkimisväärselt suurema füüsilise koormuse alla pannud. Ma olen enam-vähem kogu aeg väga, väga väsinud, ega suuda lühikese puhkepäevaga keha ning hinge kosutada.

Teisest küljest aga ei sobi ma sellesse meeskonda nii, nagu sobisin eelmisel aastal Dyeas. Ärge saage valesti aru: Dyea suvi ei olnud meelakkumine, kuid erinevalt AIE-st tekkis mul paljude inimestega mingi särts ja säde, mis silmad särama pani ja suu naerule tõmbas. Ma lihtsalt... sobisin sinna ja klappisin inimestega.

Eelmise suve töökaaslased on mu sõbrad. Selle suve töökaaslased on... töökaaslased. Me ei riidle, me ei õelutse, me suhtleme ja naerame, kuid mida ei ole, on see seletamatu MISKI.

Kuni üleeilseni ei lasknud lahkumisotsus mul päris rahulikult olla, kuidagi ebaloomulikult nõme tundus juulikuus ära minna. Siis aga... selgus, et AIE lõpetab 1. augustist töölepingu ka minu koerajuhi Shane'iga. See, kui nemad võivad keset suve otsustada, et neil ei lähe üht koerajuhti enam vaja, ja panevad viimase olukorda, kus ta peab leidma kellegi, kes tema 30 koera läbi Kanada Alaskale viib (tal ei ole sisenemisluba), paneb mu oluliselt vähem halvasti tundma seepärast, et mina nad händlerita jätan.

Ma ei ole esimene keset suve lahkuja. Matt, meie "camp assistant", arvatavasti kõige töökam inimene laagris, pakkis oma asjad kokku ja lahkus päevapealt. Ütles, et tal oli kõrini sellest, et inimesed oma tööd ei teinud.

Minu asendushändler Travis on juba Skagwaysse jõudnud. Nädal veel!

Tundras hulkumas

2007-07-01T05:09:00.000+03:00

Siis, kui mul pidevast töökaaslaste seltskonnas olemisest siiber sai (oleme koos seitse päeva nädalas, liustikulaagris või linnas autosuvilas), läksin ma oma vabal päeval matkama.

Mike ja Emily viskasid mu reede õhtul autoga Skagwayst umbes 20 km kaugusele White Passi tundramaastikule ja lubasid Andre järgmisel õhtul mulle järele saata. Tõmbasin kotirihmad pingule ja tatsasin teest eemale, järvede suunas.

Tuul ajas madalaid pilvi Skagway suunast ülesmäge. Minu lühikese kõnni jooksul laskusid pilved veel omajagu. Et ma ei tahtnud järgmisel päeval täielikus udus tagasi vantsida, panin oma telgi üles kõigest 30 minutit teest eemal. Nagu hommikul selgus, oli see päris tark mõte.

Vaatasin läbi võrkakna välja ega näinud eriti midagi. "Huvitav, kas see võrk peabki nii tihke olema?" Kui ma kogu ukseriide eest ära tõmmanud olin, sain ma aru, et asi pold teps mitte võrgus: ilm oli lihtsalt nii udune, et ma ei näinud ka ilma võrguta kaugemale kui paar meetrit, kus maapind kiiresti allapoole langes.

Veetsin terve päeva telgis lebotades ning raamatut lugedes. Et suurem osa päevast sadas kõigele lisaks ka vihma, ei olnud mul pikutamise vastu mitte kui midagi - vaikus, ei mingeid töökaaslasi, ei mingit Skagwayd...

Kella kolmeks pärastlõunal tõusid pilved taas kõrgemale. Vaade oli päääääris hea:

Et Andre pidi mulle kella kaheksaks autoga järele tulema, siis läksin kella viie paiku õhtul tundrasse hulkuma.

Kui lihtne on sellel maastikul liikuda! Ei ole puid või põõsaid, mis teed tõkestaksid ja riided märjaks teeksid, jääaja poolt tasaseks lihvitud org laius pikalt-laialt silme ees.

White Pass on lahe!

Kuidas minust sai koerajuht

2007-06-29T04:53:00.000+03:00

Alaskal on ütlemine, et sa ei ole enne koerajuhiks saanud, kui oled vähemalt korra oma rakendist ilma jäänud - kelgust lahti lasknud ja vaadanud, kuidas koerad ilma sinuta edasi liiguvad.

See tingimus on nüüd mul igatahes täidetud. Ja vähe sellest: see oli vist üks mu elu kõige naljakamaid hetki! Aga alustagem algusest.

Algas asi sellest, et koerajuht Shane ja mina läksime kümnekoeralise rakendiga treeningsõidule. Olen varemgi tema koertega rajal käinud: esimesel korral viie koeraga, hiljem kuuega... Ja veel hiljem juba kümne koeraga, kui mõni teine inimene, Emily või Andre, tandemkelguga kaasas on olnud. Mitmekesi on rakendit lihtsam juhtida, kui üksi, sest kaks pidurdavat kelku on ikkagi kaks pidurdavat kelku.

Eile jätsime tandemkelgu igatahes laagrisse. Sõitsime välja ühel kelgul: mina seisin jalustel, Shane istus kelgule ehitatud istmel. Sisuliselt oli tegemist minu treenimisega: Shane juhendas ja seletas, mina "mushisin" ("mushing" on inglise keeles "koerarakendiga sõitmine").

Rakendis oli meil kümme koera - kümme noort ja väga-väga värsket koera. Ja mis veel parem: kümne koera ees oli kaks keskmiselt välja õpetatud juhtkoera. Ja mis veel parem: kahest juhtkoerast oli üks kohe eriliselt põikpäise iseloomuga.

Raja esimene jupp, kerge ülesmäge kallak, toimus segaduse tähe all. Shane näitas mulle käega, missuguse pöörde käsklusi anda, keset muud juttu ja nii ma hüüdsingi "džii!" ja "haa!" päris viimastel hetkedel, korra isegi Shane'iga vastupidi: tema hüüdis neid paremale, mina vasakule. Shane tahtis, et me võimalikult palju käsklusi läbi töötaksime, võimalikult palju liidreid testiksime.

Koertel sai vist päris kiiresti siiber. Nad said sellest, et kelgul mingi jobu oli, loomulikult kohe alguses aru - selles pole mul kahtlustki! - ja olid neli-viis minutit pärast laagrist välja saamist parajalt pöördes.

Kui me allamäel seisma jäime, näris Toke Goliathi kaelapaela katki ning siis ei olnud mul enam mitte ainult põikpäised liidrid, vaid ka tiimis segadust tekitav ja ringi hüppav kutsikas.

Jess.

Tahtsime nad keset rajatut lund vasakule pöörama panna. "Haw! Haw! Marv, I said haw!" Marv hüppas, ponksti, vasakule (mina juba mõttes juubeldasin: "Hurraa!") ja siis tagasi rajale ("Näh, kurat..."). Hüüdsin, mis ma hüüdsin, tervet tiimi ma vasakule ei saanud.

Shane käsutas mu kelgult maha, andes enne käskluse ankrud kerge kalde all lumme tonksata, ning koertele rada lumme kõndima. Läksin tiimi etteotsa, sumpasin koerte ette jälgederea, mida neil hea jälgida oleks, ning pöörasin tagasi.

Siis see juhtuski.

Rakend pani äkki täie uhaga minema (minu tehtud rajal, vasakule, kusjuures!), ankrud suure hooga lumest välja lennates kelgu taga pendeldamas. Püüdsin minust mööda sõitvat kelku haarata ning end jalustele vinnata, kuid Shane istus nii tihkelt vastu seljatuge, et mul ei olnud oma kätt mitttttte kuhugi vahele panna. Puudutasin labakäega seljatuge ja vaatasin eemale vuhisevat kelku. Päris naljakas oli =)

Alustasin kelgu taga jooksmist: paksus lumes, kummikutega. Nühkisin mis ma nühkisin, aga lähemale ma neile ei saanud. Shane istus juhita kelgul, abitu olukorda parandama ja püüdis oma jalgadega pidurdada; mina kargasin oma gasellihüpetega kelgu taga: "Uoooooouuu! Guys, uoooooooouuuuu!" Kelk lendas allamäge.

Mingil hetkel jäid nad seisma, mina jõudsin neile järele, haarasin kelgust ja purskasin naerma: niipalju siis koerajuhiks saamisest =D

Foto: üks "turistikas" kahest kelgust. Klassikaline võte =).

Lollusi "weather day" ajal

2007-06-24T21:41:00.000+03:00

Vaatasin praegu oma fotode kataloogi läbi ja leidsin mõned pärlid nendest päevadest, kui pilved helikoptereil maanduda pole lasknud ja meie üleval oleme olnud. Ma ei mäleta, et ma neid varem siia postitanud oleks =), seega..

Siis, kui on igav, teeme me näiteks:

1. ...lumememme. Selle konkreetse indiviidi tegin mina.

2. ...poksikoolitust. Peter on endine poksija ja seega teab asjast nii üht kui ka teist.

Milline kopterilend välja näeb

2007-06-24T19:29:00.000+03:00

Siis, kui ma eelmisel nädalal üles lendasin, oli väga vahva ilm: kõrged rünkpilved, särav päike. Et ma ei ole seda kogemust, milline helikopterilend õigupoolest on, kodustega veel jaganud, siis võtsin kaamera helikopterisse kaasa. Tegin pilte ja videosid, et lennuteekond blogi kaudu koju jõuaks. Et istusin helikopteri esiistmel, piloodi paremal käel, oli vaateväli võrdlemisi avar ning annab vist päris hea ettekujutuse sellest, mis tunne selle põrina sees istuda on.

Aga nüüd selle juurde, kuidas me lendame.

Kõik algab Temsco baasis, kiviviske kaugusel kruiisilaevade kaidest - helikopter tõuseb õhku ja võtab suuna fjordi poole. Kui lend jätkuks pikemat aega samas suunas, jõuaksime peagi Hainesi ja Juneausse.

Meie nii kaugele siiski ei lenda: umbes pooleteise kilomeetri pärast keerame vasakule, Paradise'i nimelisse orgu.

Paradise on sisuliselt kiireim viis liustikule jõudmiseks (umbes 7 minutit), kuigi põhimõtteliselt võiks lennata ka teistmoodi, üle mäetippude. Kui ilm on kehv (nagu näiteks täna =P - ega ma muidu juba kolmandat päeva all linnas ei oleks ja blogisse ei kirjutaks), istuvad pilved otse orus ning eraldavad liustikulaagri muust maailmast valge pilveseinaga.

Upper Paradise falls (ülemised Paradise'i kosed/joad - natuke maad allpool on veel paar juga, mida meie Lower Paradise falls'iks kutsume), mis järgmise foto keskpaigas näha on, toimivad ühena märksõnadest, mida piloodid kasutavad selleks, et raadio teel kirjeldada, kui kaugele helikopterid lendama on võimelised.

"Can't get pass Upper Paradise Falls," ("Ei saa kõrgemale ülemistest Paradise'i koskedest") tähendab, et kui pilvekate veel sadakond meetrit tõuseb, oleks juba võimalik liustikukeele allosas maanduda ja inimesed lumemasinaga üles laagrisse viia. Kui aga pilvekate veel 50-60 meetrit tõuseks, saaks helikopterid juba päris laagrini lennata. Kui ma õigesti mäletan, asub laager umbes 4100 jalga merepinnast, mis peaks umbes 1250 meetrit olema.

Liustikukeele otsa alla on lume ja jää sulaveest korralik järv tekkinud. Praegu on ta veel suuremas osas jääga kaetud - ainult äärtest on natuke lahti - varsti aga peaks see jääkiht täielikult maha tulema.

Meie kelgurajad ulatuvad umbes 30 meetri kaugusele jäämurrust (nimetatakse seda ikka jäämurruks, jah?), mis järgmise foto paremal äärel paistab. Suurim rada ületav jäälõhe, mida me seni leidnud oleme, on umbes 3 meetri laiune, aga kuna hetkel katab teda veel pooleteisemeetrine lumekiht (+ natuke lund lõhe enda sees, kokku umbes 2,5-3 meetrit), sõidetakse koertega sellest lõhest rahulikult üle.

Jäämurrust on laagrini hästi-hästi vähe maad jäänud, ehk mingi 30-40 sekundit. Ja kui kopter kord telkide juures maandunud on, võtavad meid vastu tuttavad näod ja tuttavad telgid.

Tegin asjast ka väikse video YouTube'i:

Vot niimoodi me siis lendamegi =).

Hea on olla tahetud. Ja nukker on olla ka.

2007-06-19T18:12:00.000+03:00

(Ma olen juba kolmas päev linnas, sest pilvine ilm pole helikoptereid Paradise'i orust ülespoole minna lasknud. Laagrini on sealt veel 150-200 vertikaalset meetrit, taeva poole.)

Alates hetkest, kui ma maikuu alguses Skagwaysse maandusin, on mind tagasi Alaska Excursions'isse kutsutud - kohta, kus ma eelmisel suvel töötasin. Seda on teinud nii endine ülemus Karen, laagrit juhtivad koerajuhid Richie ja Cara kui ka kontorirahvas.

Karen on mind naljaga pooleks töganud, et ma olen ikka hea elukas küll, läksin konkureerivasse ettevõttesse tööle. Ja naljatleval toonil lisanud: "I should offer you a sh..load of money so that you'd come down and work for us." ("Ma peaksin pakkuma sulle ropus hunnikus raha, et sa alla tuleks ja meie heaks tööle hakkaks.") Nali naljaks: nad on valmis mulle korralikku palgakõrgendust pakkuma.

See teeb olemise seest soojaks. Asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd teadmises, et ma olen hinnatud ja et mul on siin sõbrad. Ja et kui üleval liustikul midagi juhtuma peaks, siis mul on alati koht, kuhu tulla.

Seda eriti veel praeguse töökäte vähesuse valguses. Alaska Excursionsil läheb nii hästi, et nad lennutavad Richi igal pühapäeval Skagwayst Juneausse ja tagasi (kusjuures, tagasiteel tellib omanik Robert lausa tšarterlendu!), et Juneau laager kõiki turiste vastu saaks võtta - muidu jääb neil koerajuhtidest puudu.

Kui ma üleeile õhtul koos endiste töökaaslastega Dyeas käisin, tuli täielik nostalgia peale. Nad - Joe, Rich ja Liz - istusid, nagu alati, ümber suitseva lõkke, jõid õlut ja ajasid juttu. Koerad Shadow ja Bronco müttasid metsa vahel, hobused käisid üle koplipiirde nosimist nõudmas ja ilm oli täpselt selline, nagu ta Skagways tihtipeale olla tahab - pilvine, natuke tuuline ja "kohe-hakkan-sadama" näoga.

Dyea tasandikud lõhnavad värske rohu järele. Kuidas ma küll igatsen värske rohu lõhna järele! Üleval ei ole ju eriti lõhnu... Lõhe ei ole veel mööda jõge üles tulema hakanud, aga ega nemadki enam kauaks jää. Peagi tatsavad karupoisid Robyn ja Coco jälle kolm-neli korda päevas mäest alla, et tasandikul kalaga maiustada saaks. Üleeile olevat nad otse üle Dyea laagriplatsi tulnud - töötajad pidid kõik turistid väikesse puumajakesse kamandama, et inimesed turvalises kauguses karude lahkumist oodata saaks.

Ma ei tea... Kuidagi väga nukker on kõigele sellele mõelda. Liustik on suurepärane, need vaated ja mäed hingetuksvõtvad, aga ma olen väsinud pidevalt väsinud olemisest - 6 päeva nädalas liustikul olemine võtab füüsiliselt täiesti läbi ning 24 tunnist ei piisa, et keha taastuda saaks. Kui nädala sees pilviseid päevi pole, mis meile helikopterite puuduse tõttu "peaaegu vabad päevad" annavad, ärkan ma igal hommikul aina väsinuma ja väsinumana.

Eelmise suve kahe-kolme päevased nädalavahetused andsid mulle võimaluse matkamas käia, Kanada mägesid näha, sõpradega olla, puhata. Praegu näen ma vabal päeval ainult duširuumi, pesumasinat, toidupoodi ja sooja voodit - liustikul olemine näitab mulle küll seda päris ehedat mägede elu ja järk-järgult avanevaid jäälõhesid, mis lumele pikad praod on tekitanud, kuid kõik muu, mis Kagu-Alaskal pakkuda on, jääb nägemata. 24 tunnist ei piisa, et Skagwayst ära saada.

Rääkimata sellest, et Alaska Excursionsisse minek võimaldanuks mul Eestis nelja kuuga teenitud rahaga päris oma kodu osta.

Aga pole hullu. Kui pilved täna natukenegi hajuvad ja helikopterid taas lendama saavad hakata, olen peagi üleval mägede vahel ja ehk lükkavad liustiku võlud selle nostalgitsemise kuhugi kapinurka. Sest lõppude lõpuks olen ma siin üle pooleteise kuu juba olnud - jäänud on vähem kui 10 nädalat.

Kui lumi peab, on laager liustikul kuni augusti lõpuni. Kui ei pea, tulevad inimesed ja koerad juba varem alla. Ja kui tulevad, saan ma oma augusti lõpu Dyeas veeta.

Artikkel Sekretar.ee-s

2007-06-18T05:52:00.001+03:00

Piret palus, et ma Sekretar.ee-sse ühe Alaska-teemalise artikli valmis treiks ja nii ma siis klõbistasingi, jalad üle telgi veranda rippu, saapad õhtuse päikese käes kuivamas.

Tahad ka lugeda? sekretar.ee/?id=11172

Bossile me sellest ei räägi

2007-06-16T03:46:00.000+03:00

Käisime kolmekesi - mina, Andre ja Karis - mootorsaaniga üleval kurul. Sellest sai, nagu selgus, väga vahva ja tegus õhtu! Nimelt jäime me masinaga lihtsalt... lumme kinni.

Aga see polnud veel kõige algus. Päris algus seisnes selles, et kolm inimest ei saa mootorsaanile korraga istuda - see aga tähendab, et üks peab tulema masina külge kinnitatud kelgul.

Kelgule ronisin mina. Teadsin, et mäkke roniv masin paiskab roomikute alt palju lund ja tõmbasin salli juba eos ninani ja prillid silmile - 30 kilomeetrise tunnikiiruse juures ei ole hea lumega vastu vahtimist saada. Mida ma aga EI teadnud, või siis ei arvestanud, oli ääretult soe ilm, mis lume vedelaks plödiks on muutnud.

Kui püdel lumi masina roomikute alt läbi käib ja kellegi ühtlase kihiga katab, kulub umbes 10 sekundit, et see kiht esiteks jääsarnaseks kirmeks muutuks ja seejärel ära sulama hakkaks. Paarisaja meetri järel karjusin ma üle mootorsaani undamise Andrele ja Karisele, et teeks äkki pausi, kuna mu teksasarnased püksid on läbimärjad.

Tegime diili: Andre ja Karis jäävad üles järve juurde (lume sulaveest tekkinud paarisaja ruutmeetrine järv ühes nõos), mina aga käin masinaga all laagris ja vahetan püksid vihmakate vastu.

Laagrisse jõudes kiikasin igaks juhuks bensiini ja õli kah. Selgus, et meil ei oleks kumbagi jätkunud.

Täitsin masina õli ja bensiiniga ning mootori möirates läksin tagasi üles. Järvest edasi läks sõit tavalisel kombel: Andre ja Karis masinal, mina tandemkelgul. Kurule lähenedes, kui kalle päris nimetamisväärseks muutus, hakkas masin undama ning sundis Andre kõvasti gaasi juurde andma. Mingil hetkel käis õnnetu mürr-mürr-mürr!-röhh-pruhh-uhh ja mootorsaan oli lumes kinni.

Karis ronis maha, mina ka, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale. Võtsime tandemkelgu küljest, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale. Tegime natuke kaevetööd, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale. Tegime natuke rohkem kaevetööd, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale ja hakkas kõige tagatipuks õli lekkima.

Olukord muutus piinlikuks. Kellelgi meist ei olnud isu alla laagrisse raadioga helistada ja öelda, et ahoi, mehed, tulge päästke meid siit ära, samas käte ja jalgadega lund kühveldada oli ka natuke nadi. Leppisime kokku, et proovime veel kord ja kui siis ka ei õnnestu, kasutame raadiot.

Kaevasime roomikute alt respekteeritava koguse lund välja ning Andre pealehakkamisel kõigutasime masinat kiigu kombel küljelt küljele. Lõpuspurdina ägisesime masinat ka kolmekesi liigutada.

Ja teate mis? Õnnestus!

Kui masin august välja toodud oli, vantsisime ülejäänud osa teest jala ning muhelesime oma pooltund ka õhtuse päikese käes, mis orus asuvasse laagrisse enam ei ulatunud. Peterile me sellest ei rääkinud =)

Halva tujuga ei tasu koertele silmatilkasid anda

2007-06-15T03:44:00.000+03:00

Kuulasin eile lund kühveldades Peep Vainu saavutama õppimise plaati. Kusagil viiendas-kuuendas osas rääkis ta sellest, et tegutsedes tuleb pühenduda, "mitte teha poole peeruga, nagu vanarahvas ütleb."

Mulle ei olnud varem selle tarkuse seos koertega pähe tulnud (kuigi ma Vainu plaati oma kolm-neli korda kuulanud olen), kuid eile, lund kühveldades, tuli.

Kelgukoertel, nagu ka inimestel, on oma head päevad ja on halvad päevad. Vahel jookseb sõidupäev õhtusse veel enne, kui arugi saad, vahel aga koosneb koerte peale- ja maharakendamine sinikatest säärtel (kui nad ketis olles edasi-tagasi jooksevad ja su peaaegu pikali tõmbavad), valusaks rebitud õlgadest (kui nad, kaelarihmapidi sinu käes, köie juurde liikudes visklevad), poolenisti ära raisatud silmaravimi tuubist (kui nad ei püsi piisavalt kaua paigal, et sa kreemi nende silma saaks kulmude, kaela ja muude ettejuhtuvate kehaosade asemel).

Üks põhjus "halvaks päevaks" on see, kui liustik paar päeva udusena on püsinud ja koerad turistide/helikopterite puuduse tõttu ketis on pidanud olema. Siis on nad lõpuks kelku vedama pääsedes nagu paisu tagant pääsenud jõgi: hüppavad, hauguvad, visklevad, närivad ja teevad kõike seda, mida ma parasjagu ei taha, et nad teeks.

Teine põhjus on aga see, kui händler oma tööd "poole peeruga", nagu Peep ütles, teeb. Ma ei tea, kuidas, kuid nad tunnevad ära selle, kui ma ei viitsi nendega eriti tegeleda.

Näiteks oli sel nädalal üks õhtu, kui laagrirahvas ühiselt Kevin Costneri "The guardiani" vaatama valmistus. Keegi pani generaatorit tööle, keegi liigutas toole, keegi tõi põletile propaani juurde - minul aga olid koerte silmad alles ravimata. Tõmbasin NEOSed jalga ja lippasin kähku kutsade juurde, endal peas soov: "No saaks need silmad täna kähku tehtud, saaks telekat vaatama minna."

Yeah right.

Esimesed kolm rida tegin natuke närviliselt kiirustades ja isegi neid koeri, kes tavaliselt rahulikult püsivad, kinni hoides, sest... nad lihtsalt ei püsinud purgis kah paigal. Nemad hüppasid ringi ja klähvisid, mina aga muutusin koer-koeralt aina urrimaks: "No mis teil täna viga on!"

Umbes poole peal sain aru, et ei, Mann, niimoodi ikka ei saa. Tõusin püsti, panin silmad kinni, hingasin korra sügavalt sisse ja otsustasin, et teen need silmad ikka korralikult ära - las "Guardian" ootab.

Justkui imeväel sain ma ülejäänud kolme reaga hakkama umbes poole ajaga sellest, mis mul esimese kolme rea peale kulus. Nad tunnevad kuidagi ära, mis meeleolu mul on, ja võtavad selle külge.

Nüüd püüan ka muid koerte tegemisi rahulikult teha, sest mida rohkem mina kiirustan ja rapsin, seda rohkem aega ja energiat mul nende kantseldamisele kulub.

Ja see tarkus ka veel: mina arglikum koer, seda paremini ma temaga hakkama saan, mida ÜLIaeglasemalt liigutan.

Minu kutsad

2007-06-09T07:56:00.001+03:00

I'll call it a loose leaders day

2007-06-04T03:42:00.000+03:00

(Ma nimetan selle lahtipääsenud juhtkoerte päevaks.)

See, kui mõnel rakendil juhtkoerad "eest ära näritakse", on kui mitte just tavaline, siis korduv nähtus. Piisab sellest, kui panna mõni noor koer otse juhtkoerte taha, ja enne, kui sa arugi saad, on juhtkoerte köied läbi näritud ning juhtkoerad ise tuhatnelja minema panemas.

Täna nägin ma sarnast vaatepilti vähemalt kolmel korral.

Olukord 1.

Kell on 11.40, istun koos nelja-viie inimeseda raadioruumis. Sisse astub händler Evan, ütleb midagi kiiresti Peterile (ma ei kuule, mida nimelt) ning äkki hüppab Peter püsti ja hüüab: "Guys, lets go! Joel, come on!"

Mehed tormavad välja, käivitavad mootorsaane (üks ei lähe käima ja teine sureb 4 meetri pärast välja), on ilmselgelt närvis ning mina vaatan kogu vaatepilti jahmunud näoga: "Mis juhtus?" Siis heidan pilgu eemale liustikule ja mõistan, milles asi: Danny tiimil on kahtlaselt vähe koeri ning tema ees oleva Julesi tiimi ümber kargleb üks rõõmus koer. Lahtipääsenud koer. "Ahaa... Dannyl on juhtkoer lahti pääsenud."

Kohe rahuneb ka Peter: "Oh, loose leaders - I thought he had a whole team..." ("Ah, ainult lahtipääsenud juhtkoerad - ma arvasin, et nad kaotasid kogu rakendi...") Umbes minut aega püsivad Danny ja Julesi tiimid sealsamas, siis aga laheneb olukord võrdlemisi kiiresti ja rahulikult.

Jules jätkab oma tiimiga liikumist, Danny lahtipääsenud juhtkoer 5-6 meetrit eespool hüplemas, ning tuleb niimoodi laagrini välja - seal püütakse ka Danny koer kinni.

(Kõrvalt vaadates oli see väga vahva vaatepilt: liikuv koerterakend ja selle ees üks hüplev kutsa, kes pidevalt taha vaatas, justkui küsides: "Noh, mehed, tulete juba?")

Danny endaga nii lihtsalt ei lähe: allesjäänud koeri ei saada ilma juhtkoerata kuidagi liikuma. Shane kihutab mootorsaaniga nende juurde ning hakkab tiimi ees sõitma - niimoodi oli koertel, mida jahtida, ning rakend pääseb liikuma. Shane tuleb kuni laagrini 5-6 meetrit rakendist eespool püsides.

Laagrisse jõudnud, satuvad koerad uuesti segadusse ning lähevad omavahel sassi. Danny hüppab kelgult maha, käsutab istmel olnud turisti piduritele ning läheb koeri lahti harutama. Allesjäänud sadakond meetrit on ta ise juhtkoeraks: kinnitab nööri oma juhtkoerte külge ning jookseb koos nendega oma peatuspaigani. Turist juhib kelku.

Olukord 2.

Kinnitan oma juhtkoerad rakendisse ja ootan, et rakend liikuma hakkaks - turistid ei ole veel päris valmis. Valitseb tavapärane kelgu lahkumise meeleolu: koerad hüppavad, hauguvad, visklevad, närivad, püüavad kelke liikuma saada. Äkki kostab "Png!" (oi kuidas mulle see hääl ei meeldi! Katkeva nööri hääl) ning juhtkoer Marv paneb täie rauaga mööda liustikku jooksu. Üksinda - teda rakendis hoidnud nöör vedeleb nukralt maas. Muffi!

Pööran ümber, jooksen Shane'i juurde ning küsin: "Kas lähen toon mootorsaani või arvad, et ta jõuab millalgi ringiga siia tagasi?" Shane kortsutab kulmu ning ütleb, et ootame hetke: vaatame, mis ta teeb.

Vaatan uuesti sinna, kuhu Marv just jooksu pani. Koer jõuab Andreni, kes eemal kelke ootab (ta teeb sealt kõigist kelkudest fotosid), jääb Andre juures seisma, istub ning siis äkki... pöörab ümber ja hakkab tagasi jooksma. Vau!

(Küsisin hiljem Andrelt, mis täpselt juhtus. Andre ütles, et koer olevat tema juures seisma jäänud ning Andre talle kätt vibutanud: "Go back!" Koer olevat hetke mõelnud ning siis lihtsalt ümber pööranud. Tark elukas =).)

Püüan tagasi jõudnud koera kinni, seon katkenud nöörijupi (mille ta puruks tõmbas ja mis lahtipääsemise ka põhjustas) kokku ja rakendan Marvi uuesti tiimi ette.

Olukord 3 (=järg olukorrale 2).

Kulub umbes 30 sekundit sellest, kui ma lahtipääsenud Marvi tiimi ette olen pannud, kui Marv uuesti tuhatnelja jooksu paneb. Mismõttes!? Selgub, et sel korral tõmbas ta metallist konksu, mis köit ja rakmeid koos hoidis, lihtsalt pooleks.

Ja ka sel korral tuleb Marv ise tagasi ja ma saan rakendi siiski täies koosseisus teele saata. Müstiline! =)

Meile meeldivad need jalutuskäigud

2007-06-03T08:14:00.000+03:00

Hetkel lemmikfoto

2007-06-03T00:12:00.000+03:00

Üks Doveri kutsikatest pead aia vahelt läbi pistmas:

Ja kogu jutu panen üles järgmisel nädalal. Seniks aga... uuesti üles!

Siis, kui meil on vabad päevad

2007-06-01T07:04:00.000+03:00

36 tundi "off-glacier", milline luksus!

Lepingujärgselt lastakse meid liustikult alla 24 tunniks iga nädala kohta: ühel õhtul nädalas alla, järgmisel üles (või ühel hommikul alla, järgmisel üles). Esimesel kahel korral ei saanud ma sedagi aega linnas olla, vabad päevad olid ca 22-tunnised.

Praeguse seisuga tundub aga, et saame igal teisel nädalavahetusel 36-tunnise vaba aja - laagri juht Peter on niimoodi otsustanud. See ei ole garanteeritud vaba aeg, vaid nö lisaaeg, Peteri hea tahe. Minu 36-tunnine aeg lõppeb homme hommikul, tulin linna eile pärastlõunal. Minekukontroll on homme kell 7.45: kui taevas on hea ja helikopterid saavad üles, siis läheb kella 8 paiku sõiduks.

Need 12 lisatundi teevad tohutu vahe! Võrdluseks: 24-tunnine puhkepäev tähendab, et jõuad Skagwaysse õhtul 17-18 paiku ja püüad võimaluse korral esimese asjana duši all käia ning pesu ära pesta (pesumasinad töötavad ainult kella 20.00-ni). Et järgmisel päeval on Temsco check-in kusagil 15-16 paiku (helistad kontrorisse ja uurid, millise helikopteriga sina üles saad), siis annab see sisuliselt vaid ühe pooliku päeva "oma asjade" ajamiseks.

36-tunnine vaba aeg aga... 1) jätab esimese õhtu nendesamade dušš-ja-pesu asjade tegemiseks, 2) annab terve täispika päeva olesklemiseks või kasvõi Kanadasse sõitmiseks, 3) ning saadab sind üles alles ÜLEjärgmisel päeval. Jee!

Et minu 36-tunnine aeg ja Andre 24-tunnine kattusid osaliselt, siis tšillisime täna kahekesi. Vedelesime rahuliku südamega kella 10-ni treileris, saime eraldi toa. Mina ärkasin, tõsi küll, nagu laagriski kell 6.00 üles ega suutnud enam kuidagi magama jääda: käisin duši all, tegin süüa, keetsin Andre haigele kurgule teed.

Siis kolistasime end Peteri hiigelsuure autoga linna: Andre ostis omale kõiksugu asju kokku, mina lohisesin niisama kaasa. KRO2 matkatarvete poes kestis kummikute ostmise saaga vist oma pool tundi! Esiteks küsis Andre suurust 12, nii soojustatuid kui ka soojustamata - need olid liiga suured. Siis küsis ta suurust 11 - need ka liiga suured. Siis 10 - suured. Siis 9 - parajad. Siis käis ta nendega natuke ringi - mkm, ei, ikkagi tiba väikesed. "Kas suurust 10 soojustatuid on?" Lõpp hea, kõik hea: Andre sai omale kummikud. Suurus 10. Soojustamata. Mann ei olnud ka veel väga ära väsinud.

Poeskäigud tehtud, istusime natuke Internetis ning siis läks Andre üles ja mina viisin Peteri auto tagasi parkimisplatsile. Teate, ausõna: see auto on HIIGLANE! Laiust on tal mingi... 2,5 meetrit ja pikkust 4,5 meetrit. Ja isegi, kui ei ole, siis tundub, et on nii palju.

Kui ma seda eelmisel nädalal esimest korda juhtima pidin (samuti parkimisplatsile viima), oli mul pidevalt tunne, et ma sõidan teistel tee äärde pargitud autodel lihtsalt küljed maha. Ma ei saa aru selle kolaka gabariitidest! Kõigele lisaks ei ole ühestki peeglist muffigi näha, sest koerakuudid on laiemad kui auto ise ning rooliloks on ullupööra lai. Aga kui see rool kord keerama hakkab, siis... keerab nii et vähe pole. Põhimõtteliselt hoidsin ma jälle-taas-kord-uuesti hinge kinni.

No ei meeldi need USA "truck"-id, no ei meeldi.

Minu ratas on linnas liikumiseks hoopis mõnusam vahend. Nüüd, kus rattalukk kah olemas on, saan ma teda rahus treilerite juures hoida. Käisin õhtul rattaga Yukatania Pointis ehk maakeeli Skagwayst läänes asuva neeme tipus istumas ja lugemas. Tagasiteel mõtlesin äkki, et ohoo, mul ei ole ju rattast ühtegi fotot tehtud! Panin siis fotika ühe kivi peale ja lasin tal 30-sekundilise hilinemisega pilti teha - täpselt siis, kui ma mööda sõitsin. Siuke ratas ongi =)

Mis muutub pärast kuu aega liustikul elamist?

2007-05-28T00:04:00.000+03:00

Ilmse enesestmõistetavusega võtad öösel põranda külge külmunud saapad, raksti!, puuplaadi küljest lahti ja paned jalga. No mis seal's ikka.

Sama ilmse enesestmõistetavusega marsid õhtul köögitelgi poole, tühi pudel käes, ning naased liitri kuuma veega, et see enne magamiskotti pugemist koha soojaks teeks.

Loobud palja peaga käimisest: nädal aega pesemata juuksed lähevad väga rasvaseks ega tasu demonstreerimist. Et sa ei ole ka teiste juukseid eriti näinud (v.a. vabal päeval, kui all linnas ollakse), siis tundub see loomuliku lahendusena.

Väljend "lähen pesema" omandab tähenduse "lähen teen ühe käterätiku märjaks ja hõõrun kogu keha üle". Duši alla minemise jaoks on olemas väljend "duši alla minema". Palun mitte segamini ajada!

Kuigi äratuskell heliseb kell 5.45, oleskled rahulikul meelel kuni 5.55-ni magamiskoti sees - oled täpselt välja arvutanud, et just see on viimane kellaaeg, et kella 6.00-ks telgist väljas olla. Sellele vaatamata astud igal hommikul mitte varem kui kell 6.03 telgist välja... ja keeldud kategooriliselt kell 5.52 magamiskotist välja ronima (kuigi tead juba eos, et TEGELIKULT ei jõua sa 5.55 tõusmisega mitte kunagi õigeks ajaks telgist välja).

Foto: siis, kui mina ja Jacques mootorsaaniga üleval kurul käisime

Lumelauasõit suvekuudel

2007-05-23T06:45:00.000+03:00

Tegin oma elu esimese lumelauasõidu. Vägev!

Aga kuna Andre minust mingil põhjusel fotosid põhimõtteliselt ei tee (okei, kallis, mitte põhimõtteliselt, vaid lihtsalt on juhtunud nii), siis olgu siin üks Andre klõps Nate'ist.

Koerajunnitünn otse taevast

2007-05-20T06:41:00.000+03:00

"US forest service permit", mille alusel AIE Denveri ja Mendenhalli liustikul tegutseb, seab terve hulga nõudmisi, millele laager vastama peab: mootorite töötamise kellaajad (takistamaks läheduses matkajaid segavat müra), varustuse valge värv (et vähendada tumeda lundsulatavat efekti), kõigi töötajate valmisolek kasutada päästevarustust (kui keegi jäälõhesse peaks kukkuma) jm. Üks tingimustest on see, et kõik, mis liustikule tuuakse, peab olema ka alla viidud - kaasa arvatud inimeste ja koerte väljaheited.

(Nagu keegi ühel õhtul ütleski: "Koerte junnid on koerajuhtide jaoks igaõhtune vestlusteema.")

Spetsiaalset inimest meil nende protseduuride jaoks ei ole - teeme seda kõik järgemööda, ametist, soost ja vanusest olenemata.

Välikäimla lõpp-produkt koguneb ämbrisse, millega tegelevad inimesed, kelle kord on parasjagu nõusid pesta; koerte junnid kogutakse omaette ämbritesse, millega tegelevad kõik koerajuhid ja händlerid. Ämbrite sisu tühjendatakse igapäevaselt laagrist umbes 30 meetri kaugusel asuvatesse suuuurtesse tünnidesse. Need on kolme kaupa kinni köidetud ja mahutavat silmaga mõõtes ca 150-200 liitrit igaüks.

Kui tünnid täis saavad, suletakse need raudrõngastega ja antakse Skagway kontorisse teada: "Full barrels need to be slinged." Slinging tähendab, et liustikule tõuseb helikopter, mille küljes ripub 20-30 meetrine kaabel koos suure konksuga. Helikopter jääb tünnide kohal õhku rippuma, keegi laagri inimestest kinnitab konksu tünnide külge, kopter vinnab tünnid üles ja viib Skagwaysse, kus need tühjaks pumbatakse ja uuesti üles saadetakse.

Üldiselt ei ole tünnide vinnamisega erilisi probleeme olnud, ainult mõned ebaõnnestunud juhtumised. Näiteks eelmisel (või oli see üle-eelmisel?) suvel hakkasid tünnid kaabli otsas keerutama ning keerdumise tõttu viimase piirini pingule tõmmatud kaabel katkes otse fjordi kohal - tünnid kukkusid merevette. Tookord ei hakatud nendega midagi tegema, otsustati, et krabid saavad selle bioloogilise reostusega ilusti hakkama. (Keerdumise vältimiseks pannakse nüüd tünnide külge meetripikkune plastmassist tiivik.) On juhtunud ka seda, et tünni kaas õhurõhu liiga kiire muutumise tõttu lahti on läinud, siis on järgnenud pruunikas lögasadu.

Ühe ebaõnnestumise saime oma silmaga ära vaadata: pühapäeval toimus meil just üks "koerajunnitünni intsident" =). Tünnid üles vinnanud helikopter sattus allpool orus, kuid siiski veel laagri vaateulatuses, probleemidesse: kopter hakkas koos tuule käes liikuva tünniga kiigu kombel edasi-tagasi kõikuma ega saanud enam juhtimisega hakkama. Suurema probleemi vältimiseks lasi piloot tünne hoidva kaabli lahti ning need maandusid paarsada meetrit allpool liustikul. Helikopter jätkas lendu Temsco baasi.

Meie vaatasime seda kõike pealt. Mina tegelesin parasjagu kuudi värvimisega, kui Jacques hüüdis: "Look at that helicopter!" Edasi-tagasi kõikumist ma enam ei näinud, küll aga tünni, mis äkki allapoole liikuma hakkas. Alguses ei saanud ma isegi aru, kas ma nägin ikka õigesti - jube veider vaatepilt ju! - siis aga hakkasid ka teised äkki hüüdma "Hey, what just happened?" ning mõistsin, et oligi nii: tünnid läksid alla ilma helikopterita ja helikopter ilma tünnideta.

Juhataja Peter käis koos Temsco ja AIE inimestega neid tünne hiljem õhust otsimas. Ta ütles, et kõrgusest oli neid väga keeruline märgata, sest kõik on nii väike, kuid allapoole laskudes meenutas vaatepilt väikest aatompommi - tünnid ei pidanud sellele kukkumisele vastu ja mis sisust edasi sai, võivad vist kõik ise edasi arvata =).

Mingil hetkel minnakse neid tünne alt ära tooma. Uute "slingimiste" peale on aga pea kogu laager, nagu üks mees, helikoptereid jälginud: "Äkki juhtub veel midagi?" Siiamaani ei ole igatahes juhtunud. Hoiame pöialt, et ei juhtugi.

Niisama fotod

2007-05-18T02:53:00.000+03:00

Andre näksib oma lõunat köögitelgi trepi peal.

Joe korraks-külmikul-pikali-viskamine on muutunud natuke-aega-magamiseks. =)

Kutsikad tuuakse lumel asuvasse kuuti, kui nad on umbes 10 päeva vanused. Alguses tuleb ema ka kaasa, sest pisikesed tahavad imetamist, kuu hiljem aga lähevad kutsad kuivtoidu peale üle ning ema tagasi oma ketti. Need viienädalased väänkaelad elavad juba omaette.

On võimatu panna endale liiga palju päikesekreemi. Meie kasutame 50 faktoriga kaitsekreeme, mida iga 2-3 tunni tagant uuendame + 30 faktoriga huulepulgad. Sellele vaatamata on minul ninasõõrmed praoliseks kuivanud/põlenud ja Andrel villid kõrvalestadel.

Laagri üldvaade. Paremal ääres on sinise tuuletõkke taustal lume sulatamise põletid, nendest pisut vasakule välikäimla, siis edasi Peter mootorsaani seljas, inimeste telgid ja päris taga vasakul paistab ka snowcat. Mis selle asjanduse eestikeelne nimetus on, pole õrna aimugi.

Laviinide päev

2007-05-18T02:50:00.000+03:00

Oleks me neid laviine, mis täna lääneseinast alla tulid, lugenud, oleks number kusagil paarikümne kandis olnud. Ilma naljata!

Kes selles laviinidesajus süüdi oli? Suviselt päikseline ilm. 20 plusskraadi kanti soojenenud õhk ja kuumav päike muutsid lume pehmeks ja sodiseks - kõndides vajusin kord pahkluuni, kord põlvini sisse. Et lääneseinal (liustikku läänest piirav mäeahelik) tundub kohati 60-80 kraadine kalle olevat, siis ei ole ime, et soojast ilmast raskeks muutunud lumi, mida viimasel paaril nädalal kõvasti tulnud on, oma raskuse tõttu alla andma hakkas. Kella 12 ja 14 vahel võis laviinide vahe vast ainult 5-10 minutit olla, mõned tulid sootuks samal ajal. Päeva lõpuks ei pööranud ma neile enam eriti tähelepanugi - kui, siis ainult tugevama mürina peale.

Foto: selline see läänesein ongi.

Osad laviinid olid imepisikesed, ainult mõnikümmend meetrit kukkumist ja langevate kivide klõbin (see kostab orus hästi kaugele), kestsid sekundit 5-6 ning olid läbi. Osad laviinid aga tulid mürinaga, pahinaga, jõuga. Meie kopteripiloodid ütlevad, et mäeahelik ulatub liustikupinnast ligikaudu 500 meetrit kõrgemale - see tähendab, et suured laviinid võisid kusagil 200-300 meetrise languga olla. Ma ei olnud midagi sellist veel varem näinud.

Laviinid algasid omapärase mürinaga, mis meenutab pisut saunakerisele visatava vee pahinat. Selline "Pfffhhh!" hääl. Pilku üles suunates võis näha alguses kitsaid lumejõgesid, siis aga vahutava kose sarnast pulbitsemist, kui lumi suure kaarega üle kaljunukkide laiali lendas ning teel allapoole kive ja pinnast kaasa haaras. Mida suuremad kivid alla tulid, seda madalamaks läks kõmin. Mitu korda mõtlesin, et peaks proovima selle nalja kaamera peale saada.

Nii kahju, et sel kaljul ühtegi silmaga haaratavat eset (nagu näiteks maja või puu või... inimene) pole, mis mingisugusegi mõõtkava tunde kätte annaks! Alt vaadates tundub see kalju ju nii pisike.

Foto: Joe ja Karis lumemasinaga pambusekeppe vedamas, et rada ära märgistada.

Foto: händler Wes

Esimene kukkumine

2007-05-13T02:44:00.000+03:00

Ma tundsin juba hommikul, et tänane päev on vale jala pealt pihta hakanud. Esiteks ei saanud ma hommikul kuidagi üles, kuigi olin ligi kümme tundi maganud. Teiseks ajasin ma hommikul koerad tiimis segamini ja unustasin järjepidevalt Jacquesi juhiseid. Ja kolmandaks: käisin uperkuuti kelguga, millel istus ca 70-aastane meesterahvas.

Foto: koerte juures askeldamas.

Jacques võttis mind kelgu peale kaasa just selle pärast, et kahtles tolle mehe võimetes allamäge sõites juhtimisega toime tulla: kergelt jäine rada paneb kelgu raja ühest äärest teise "vibama". Sellise lumega on kukkujaid teisigi, isegi päris noored inimesed. Pideva sõitmise tõttu ei ole rajal enam selgeid roopaid - on vaid suur hunnik segipaisatud lund.

Rada läheb selles kohas, kus kukkusime, pisut allamäge ning risti üle "snowcati" roobaste, mis lumme poolemeetrised süvised on jätnud. Sõita juhtkelgu külge kinnitatud järelkelgul üle kahe suure augu ei ole tore! Jacquesi kelk läks, jõnksti!, üle roobaste ning balanseerus tagasi sirgeks. Minu oma läks, jõnksti!, üle roobaste, siis aga kergelt kreeni ja siis... pikali. Lendasime mõlemad meetrijagu eemale lumme ja tiim liikus veel kümmekond meetrit edasi, enne kui meie hüüde peale seisma jäi.

Krahmasin end kohe püsti, kükitasin näoli lumes oleva mehe juurde, küsisin, kas kõik on korras, aitasin püsti ning toetasin vantsimisel läbi paksu lume kelkude juurde. Ta oli hästi lõbus, vehkis ainult endalt lund maha rapsida ja korrutas, et pole häda midagi.

Mul värisesid jalad veel tükk aega takkajärele. Miks? Igatahes mitte selle pärast, et ta kuidagi viga oleks saanud - oh ei, tema arvates oli see parajalt seikluslik ja lõbus! - vaid hirmust, mis OLEKS võinud juhtuda, kui ta oleks kuidagi teistmoodi kukkunud. Sest olgem ausad, pensioniealisel inimesel ei ole luud enam nii tugevad, kui noorel.

Ja üleüldse hoidsin ma korraks hinge kinni, kui lumme lennanud mehe juurde tormasin ja lootsin, et ta ikka liigutama hakkab (ning sealjuures valust oigama ei hakka) ega pole vahepeal südamerabandust saanud või muud selles vaimus.

Ennelõunane lumi oli õnneks pisut sulama hakanud - kell kaheksa oleks sama kukkumine jäise kooriku tõttu oluliselt valusam olnud. Nii mulle kui temale.

Fotod: tiimid igasugustest vaatenurkadest. Kaugelt, lähedalt, koos mäega, ilma mäeta...

Elektroonika liustikul

2007-05-09T02:39:00.000+03:00

Arvata, et tsivilisatsioon minust täielikult maha jääb, oli suuuuuur-suur viga =). Istun koos kuue töökaaslasega suures telgis, mille propaaniga töötava soojendiga soojaks oleme kütnud ning kuulame kantrimuusikat. Isegi sülari laadimine ei ole suur probleem: kaks generaatorit, mis annavad elektrit raadiosaatjatele ja printeritele, millega trükitakse turistidele vajalikke fotosid, loovad võimaluse laadida endale vajalikke akusid-seadmeid.

Ühest küljest on see vahva, sest saab iPodist oma lemmikmuusikat kuulata ja sülariga blogi pidada (paberist märkmiku asemel), teisest küljest aga... ma ei tea, võtab kuidagi selle "olen-eemal-tunde" ära.

Veider tundub see laia ekraaniga telekas - isegi kui arvestada, et seda kasutatakse ainult hilistel õhtutundidel, kui inimesed sooja kogunevad ja üksteisega suhelda tahavad. Sest olge nüüd: ma elan valdavalt miinuskraadidega telgis, kasutan taskulampi, magan -30 magamiskotis, olen väljaspool mobiiltelefoni leviala (ainult satelliittelefon, kui väga vaja) ja mul on.. telekas.

Kummaline

Fotod: kui telekat ei vaadata, Sudokud ei lahendata ja Monopoly ei mängita, saab end lõbustada ka õues mängimisega, olgu selleks siis väike stressipall või Molly koer Jigs, kes on maailma kõige rõõmsameelsem olevus.

Esimene "sõidupäev"

2007-05-07T02:26:00.000+03:00

Esmaspäev, esimene kruiisilaev sadamas. Kella 8.30-st toimuma pidanud kelgusõite lükati halva ilma tõttu edasi kuni kolmeni pärastlõunal, kui asi sootuks ära jäeti ja päev lõppenuks kuulutati: all orus istuvad pilved ei lase helikopteritel üles tulla.

Veetsime terve päeva stand-by olukorras: kelgud valmis, rakmed laiali laotatud, rada märgistatud. Käisime iga tunni-pooleteise tagant graafikut vaatamas: "Noh, kas on lootust?" Ristikesed ja numbrid, mis tähistavad üles tulevaid turiste, liikusid aina allapoole ja allapoole, lõpuks kustutati need sootuks. Niipalju siis esimesest turistisõidust =)

Olen prantslase Jacquesi händler ainult nädala lõpuni - siis saabub liustikule üks uus händler ja minust saab Andre kõrval teine fotograaf.

Foto: mina ja Jacques esimesel treeningisõidul, kui turistid laagris veel ei käinud.

Siinsed hommikud

2007-05-06T02:17:00.000+03:00

Neljas päev üleval.

Laagrielu rutiin on vaikselt-vaikselt tekkimas. Õhtune ja hommikune külmetamine, mis käivad kaasa magamiskotti ronimise või sealt väljatulemisega, ei taha küll kuidagi harjumuspäraseks muutuda, muuga aga saan juba üldjoontes hakkama. Andre on ka liustikule jõudnud - minust päev hiljem - ning end sisse seadnud. Jagame omaette poolt ühest suurest telgist. "Meie poolt" eraldab teisest poolest kilejast materjalist vahesein.

Foto: minu ja Andre telk.

Hommikune äratuskell on kell 5.45. Täpselt kell kuus tuleb telgist väljas ja kuutide juures olla, ei varem ega hiljem: varasem minek paneks kogu laagri koerad haukuma ega laseks inimestel magada, hilisem aga jätaks töökaaslased üksinda öösel tekkinud junnidega tegelema - hommikune "scooping" on miski, mis tuleb 240 koeraga kaasa, tahad sa seda või mitte. Kõik peavad kaasa lööma, tahad sa seda või mitte.

Aga mis siis õigupoolest toimub kell 5.45?

Heliseb äratuskell. Andre keerab teise külje ning vajutab pläriseja kinni. Osad koerad hauguvad, telgi katuselt kostab vaikne tõps-tõps-tõps-tõps: lund sajab. Öösel magamiskoti suu juurde kondenseerunud hingeõhk tilgub krae vahele, kui end liigutama hakkan. Brrh!

Foto: hommikul kella poole seitsme paiku on läänekaare vaade umbes selline. Eeldusel, et pole parajasti "weather day", sest siis oleks vaade umbes nagu piimapurgi sees.

Küünitan end üle magamiskoti ääre Andre poole: ta on üleval. Kulub veel vähemalt 5 minutit, enne kui lõpuks valju ohkega luku lahti tõmban ja välja ronima hakkan. Magamiskoti sees on ju nii soe!

Kraade on 3-4 alla nulli. Õhtul põrandale sattunud lumi pole ära sulanud, kuivama jäetud saapad on põranda küljes kinni, niisked püksid ära külmunud, veekruusil jääkirme peal. Hammaste pesemiseks vajaliku hambapasta saamine on paras tsirkus: Andre vehkis täna tükk aega, enne kui asja sai.

(Kuidas pagana päralt ma kunagi mägedes liikuda kavatsen, kui ma juba sellise külmaga valget lippu lehvitama olen valmis?)

Foto: vaade itta meie telgiukselt.

Siis tööle, koerte juurde: puhastama, toitma, vett andma. Kella seitsmeks kogunevad kõik köögitelki, sest seal on soe ning pealegi on Karen just pannkookide, praemunade ja peekoniga valmis saanud. Kuuma kakaod või kohvi valab igaüks endale ise.

Foto: Andre, Nate ja Joe köögis "tsillimas". See, mille peal nad istuvad, on muideks külmkapp: telgi põrandasse raiutud auk, mida katab ülestõstetav kaas. Kõik, mis külmas hoidmist tahab, on sisuliselt otse lume peal.

Esimese liustiku-magamamineku monoloog

2007-05-03T02:11:00.000+03:00

Esimene õhtu. Kell on pool kümme, rahvas hakkab magama minema, päev on lõppenud. Temperatuur on paar pügalat alla nulli.

Olen oma asjad juba varem telki mööda laiali laotanud, kotid sõrestikule riputanud, magamiskoti alla kaks madratsit pannud. Jääb üle vaid riided vahetada ning magama minna.

"Juudas, kui külm siin on!"

Sean kõik asjad voodi peale valmis, et saaks kiiresti riietuda ning korrutan endale: "Inimesed on aastasadu niimoodi elanud, inimesed on aastasadu niimoodi elanud. Ei ole hullu, kohe hakkab soojem, ei ole hullu, kohe hakkab soojem." Ohkan valjult ning hakkan kiiresti tegutsema.

Tõmban jalast pealmised vihmapüksid, seejärel villased sokid ja retuusid - kogu keha on kananahka täis. Magamiskott, mis sisse pugedes soojusega kostitama peaks, on varvaste all külm kui kivi.

See, et ülemine kehapool ikka veel kolmekordse riidekihi all on, ei tee muideks asja sugugi lihtsamaks, külm on ikkagi.

Esimene sokipaar - raps!
Teine, villaste sokkide paar - raps!
Pidzaamapüksid - raps!
Jalgupidi magamiskotti - raps!
Istukile ja lukk kuni vööni kinni - raps!

"Brrr!" Tõmban seljast kapuutsiga pusa, seejärel pikkade varrukatega särgi ja pesu ning küünitan öise t-särgi järele. Keha on ikka veel kananahka täis. T-särk ja fliis seljas, heidan pikali ning tõmban magamiskoti lõpuni kinni. "Brr!"

See on see hetk, kui ma küsin endalt: "Eee... Miks ma õigupoolest siia tulla tahtsingi?" Väljas sajab laia lund, telgis on miinuskraadid ja mul on, pagan võtku, külm!

Foto: Mann oma Millet magamiskotti pugenuna. See magamiskott ja fliisist sisekott on vaieldamatult ühed nendest esemetest, mis suve OLULISELT mugavamaks muudavad, kui see võiks olla =)

Kaks minutit hiljem, kui magamiskott üles on soojenenud, meenuvad juba teised asjad: päikeses särav lumeväli, liustikku ümbritsevad teravatipulised kaljud, naeratavad näod. Jah - see, milleks siia tulla, ei ole mitte õhtune külmetamine magamisotti pugemise eel, need on mingid muud asjad.

Kuid tõsi - ajal, kui ma katkendlikult hingates jahedaid ja tiba niiskeid riideesemeid selga ajan, tundub päeval kõrvetanud päike mingi täiesti kõrvaline ja kauge asi. Oi, kuidas tahaks kuuma vanni!

Esimene päev on seljataga. Veel 3 kuud ja 28 päeva.

Teekond üles

2007-05-03T01:59:00.000+03:00

Alaskale jõudmise järgsel hommikul läksid minu ja Andre teed lahku: tema jäi Juneausse oma "social security" numbrit tegema, mina aga marssisin lennujaama, et saada koht mõnes Juneau-Skagway lennukis.

Chuck sel päeval kahjuks ei lennanud. Kõik Skagway lennuliinid olid inimesi täis, kohti saada oli väga keeruline. Kella 14 ajal, kuhu ka minul pilet oli ostetud, läks kolm lennukit korraga. Kui hommikul ei oleks telefoni teel broneeringut peale pandud, oleks mul vist lendamata jäänud.

Pisikeses lennumasinas oli 3 reisijat: mina, üks suveks tööle sõitev noormees ja eelmisest suvest meelde jäänud bulgaarlanna, kellega me lennujaamas vesteldes aega parajaks tegime. Ta läheb tagasi Northern Lights pitsarestorani ettekandjaks, nagu ka eelmisel suvel. Teised bulgaarlased sel aastal enam ei tulnud, osadele ei antud viisatki.

Foto: eestlane ja bulgaarlane Juneau lennujaamas.

Foto: niipalju meid sellesse lennumasinasse siis mahtuski. Vaade tagaistmelt.

Praktikandist piloot, kes lennukit juhtis, ei sisendanud erilist turvatunnet. Õhkutõus oli vaevaline ja hüplik. Ma ei tea, palju meil selle maandumisraja lõpuni veel jäi, kui me lõpuks rattad maast lahti saime, aga üle mõistuse palju see igatahes ei olnud. Minutit kaks-kolm rappusime, jõnksadi-jõnksadi!, õhuaukudes ning ma pidin tunnistama, et Juneau-Skagway ots oleks üks idiootsemaid kohti lennukiga alla kukkumiseks ja surma saamiseks. Kesse meid, huvitav, sellest jääkülmast veest välja õngitseda tahaks, ah?

Fotod: vaated teel Juneaust Skagwaysse.

Kolmveerand tundi mootorimürinat viisid mõtted eelmise suve radadele: "Täitsa uskumatu, ma olen jälle nendesamade mägede vahel!" Vahtisin ühes ja teises suunas, klõpsisin fotosid teha ning juurdlesin, kas pärastlõunal on kopteritest ülesminejaid (=liustikule lendajaid) või tuleb mul järgmise hommikuni oodata.

Foto: Skagway paistab!

Jah, tuli oodata. Õhtupoolik oli paras aeg veel ühe ajavööndi-vahetuse une magamiseks ning endiste töökaaslastega kohtumiseks. Väike mikrobuss viis mu lennujaamast AIE (Alaska Icefield Expeditions) kontorisse, kus ulatasin esimese terekäe Jennyle, AIE "maainimesele" (ehk inimesele, kes ei tööta mitte liustikul, vaid all linnas).

Jenny viis mind omakorda haagissuvilate juurde. Seal sain tuttavaks ülejäänud rahvaga ja Nathaniga, kes ka alles-alles Skagwaysse saabunud oli.

Veetsime öö seitsmekümnendate aastate treileris. Järgmisel hommikul kinnitasin helikopteri turvavöö ning lendasin päeva esimese kopteriga üles.

Foto: Temsco helikopterite maandumisplats fjordi kaldaäärel.

Foto: esimesed vaated liustikule. Andre klõpsis.

Foto: niimoodi me maandumegi - ei mingit maandumisplatsi ega turvapiirdeid. Potsti! Otse lumele. Andre klõpsis.

Hommikune vaade Juneau korteri aknast

2007-05-02T17:20:00.000+03:00

Muidu ei saaks hommikul aknast välja vaadates arugi, et oleme peaaegu kohal (väike sops Juneaust Skagwaysse võtab lennukiga ainult 45 minutit), kui lumised mäetipud katuste tagant välja ei paistaks.

Piiriületaja rõõmud

2007-05-01T16:54:00.000+03:00

Neli lennukit seljataga, üks veel minna. Tallinna lennujaam. Helsingi lennujaam. Londoni Heathrow lennujaam. Seattle'i lennujaam. Juneau lennujaam. Korter, madrats, magamiskott. Uni!

Minu eelmise aasta saaga "Mann-saadetakse-igas-piiripunktis-eraldi-kontrolli" jätkub igatahes täie hooga, kõigi piirivalveametnike ja turvatöötajate rõõmuks. Halleluuja!

Esiteks piirivalve Seattle'is: keskealine kitsehabeme ja palja pealaega kogukas meesterahvas. Ulatan oma passi ja tollipaberid ning jään tema sekeldamist vaatama, kui äkki meenub kinnine ümbrik DS vormiga, mis samuti üle anda tuleb. "Oh, I think you need this one, too!"

Ta võtab selle vastu, pistab sõrme nurgaprao vahele ning hakkab juba rebima, kui äkki mulle altkulmu otsa vaatab ja küsib: "What exactly is in here?" Kuidas palun? Sekund mõttepausi... ja siis äkki arusaam, et ma just ulatasin talle kinnise valge ümbriku ning ta ei tea ju veel isegi, et ma J1 viisaga tudeng olen, pass on alles avamata. No mis ma tema arvates ikka kinnises valges ümbrikus ulatada võin! =)

"Oh! Umm... that's that... umm... what's the word... umm..." (paberi nimetust mulle, otseloomulikult, ei meenu) "Umm... That's the DS form!"

Selleks ajaks, kui ma, pass näpus, piiriputkast välja astusin, oli Andre juba ammu allkorrusel pagasit ootamas.

Pagas käes, ootas ees "agrikultuuriline koht" ehk tollipaberite üleandmine kinnitamaks, et sul ei ole mulda, ussikesi, eksootilisi loomi-taimi, toiduaineid ja kõike muud, mis vähegi elus on/oli. Andre ulatas paberi, mees noogutas, lasi ta läbi. Mann ulatas paberi, mees noogutas ja... saatis ta ülevaatusele. Oi juudas küll.

Kuna ma olin nii tark, et saata Andre koos meie mõlema seljakottidega ees ära ("Saame pärast kokku!"), siis jooksis ametnik Andrele mööda saali järele: tal oli vaja mitte lihtsalt Manni, vaid ka Manni kotti. Mina ootasin sõnakuulelikult puki juures.

Umbes kümmekond minutit hiljem pakkisin ma natuke pahuralt oma kotti uuesti ümber, sest ametnikule oli magamiskoti seljakotti (tagasi)pakkimine ilmselgelt üle jõu käinud. Muidu oli igati tore noormees.

Kui mind ka Seattle-Juneau lennueelses kontrollis rajalt maha võeti, oskasin ainult naerda ja Andrele möödaminnes lehvitada. Hiljem selgus küll, et mind ei saadetud mitte eraldi ülevaatusele, vaid täiesti tavalise kontrolli, mis lihtsalt saali teises otsas asus, kuid eemalesaatmise ajal oli küll võrdlemisi naeruväärne tunne.

Foto: Boeing 747, millega me Londonist Seattle'isse tulime.

Siis, kui väljalennuni on jäänud 6 tundi

2007-04-30T23:43:00.000+03:00

... ja äratuseni (kuigi ma sügavalt kahtlen, kas teine kodanik üldse magama kavatseb minna) neli tundi, on maja ülemised toad erinevate inimeste päralt.

Andre istub, nagu viimase hetke pakkijale kohane, oma suure asjadehunniku otsas ning alles sorteerib, mis ja kuidas kotti läheb. Selguse huvides tasub vist ära märkida, et see tuba on juba viimased kolm päeva selline välja näinud.

Mina aga olen saunatanud, unine ja... valmis. Olin juba laupäeva õhtul, kui kott pühapäevaseks tulemiseks pakitud pidi olema. Aga ikkagi tuian pohhuistliku pilguga ringi ning liigutan kord üht, kord teist asjakest, justkui teeks nägu, et "no ma ka veel pakin". Tühjagi ma pakin. Ma olen lihtsalt närvis.

Hakkasin pakkima

2007-04-25T15:03:00.000+02:00

Klairi nakatas mu täna oma pakkimismeeleoluga ära. Võtsin siis oma keedetud porgandi olemise (see on see konsistents, kui saab kastrulist veel ühes tükis välja tõsta, aga võdiseb ka omajagu (ehk siis kerge kevadine aevastus-nohu-nõrkus haigusepoiss)) kokku ja panin oma Tallinnasse jäänud kodinad kokku, et need ülehomme õlale haarata ning rahulikult Järvele sõita. Edevusepoiss tuli ka ja siis tegin fotod kah pealekauba.

Suur osa asju on muidugi juba Järvele ette ära sõitnud, aga... natuke tsirkust saab küll.

Esiteks, lubage tutvustada: minu suvekodu ehk magamiskott.

Kui mina olen täna konsistentsilt nagu keedetud porgand, siis see siin on nagu lõbustuspargi batuut: pruugib mul vaid magamiskott keskmiselt suurest (no ikka nii, et paras kaissu võtta) hoidmise kotist välja võtta, kui need pardi sabasuled seal sees puhvi lähevad ja magamiskott "Kohe tõusen õhku!" näo ette manab.

Laotasin ta voodi peale laiali ning kratsisin kukalt: kuidas ta, huvitav, sellesse rõhkkotti ära peaks mahtuma? Aga ei, mahtus. Kui asja rahulikult võtta, siis mahub päris hästi: kümmekond lüket, rihmade pinguletõmbamine ja, voila!, valmis ta ongi. Selline pooleteisekilone juntsu.

Ronisin fotoaparaadiga veel etiketi juurde kah, et huvitav, mis seal head kirjas on. Midagi erilist ei olegi: mudeli nimi (Millet Camp de Base 1600 reg), koti mõõtmed (laius 50-80, pikkus 215 cm), kasutaja maksimumpikkus (185 cm), kaal (1600 g), koostis (pardipepu) ja temperatuurivahemik (mugavus -10, ekstreem -29). Nurmaalne.

(Proovinud ma teda igatahes ei ole veel, sai alles paar nädalat tagasi Tartu vana kaubamaja matkapoest kohale toodud. Ja tundub, et enne kohalejõudmist proovimiseks ei lähegi.)

Siis tuli, tra-ta-ta-ta-taaaaa!, madratsi järjekord. See roosa pann on juba natuke elunäinud mudelike: alguses elas Skagway kohalikus matkapoes, siis käis minu ja Chadi ja Andrew'ga matkamas, siis läks Andre Alaska tuuride seltsiliseks. Andret ta igatahes üle ei elanud: ventiili juurde tekkis auk, mis õhku ei pidanud ja hiljem Utah kandis ära parandatud sai. Praegu pole häda midagi, "kärab küll" nagu üks mu töökaaslane ütleb.

Ja nüüd tuleb väike reklaamipaus (kes ei viitsi lugeda, mingu üle-ülejärgmisesse lõiku, sinna idiootse foto ette).

Ma ei ole suurem asi brändide promoja (okei-okei, Apple välja arvatud), aga Therma Resti soovitaks küll igale matkajale iga kell. Nimelt on ta oma õhukesele pinnale vaatamata ikka päris kuratlikult mugav ning käib päris pisikeseks kokku, vot niimoodi:

Hind on tal muidugi soolasevõitu, Eestis vist kusagil tuhande krooni kandis, aga sooja ja pehme küljealuse garanteerib enam-vähem iga ilmaga. Kui, siis võib-olla Andre kivised ööbimised välja arvata =P, sest kui väga tahta, on ta läbitorgatav küll. Aga õnneks ka parandatav. Andre, muideks, ostis Moabist omale peaaegu samasuguse, ainult natuke "fäänsima".

Okei, reklaamipausi lõpp.

Siis otsisin ma riiulist välja oma päikeseprillid ja pealambi. Modellifotot ma nende tutvustamiseks, nagu näha, saada vist ei tahtud.
(väike fotovahetus siinkohal)
Pealambi kohta ei olegi midagi erilist öelda: pealamp nagu pealamp ikka. Annab võimaluse õhtul telgis sahistada ilma selleta, et taskulamp otsapidi hammaste vahel oleks.

Prillidel on aga üks eriti äge värk: nad on niiiii tumedad, et autot nendes juhtida ei tohi. Sildi peal oli kirjas. Mingi fotokroomsuse või fotokromaatilisuse või mis-iganes-selle-prilliklaase-tumendava-asja-nimi-oli tõttu loetakse neid 4. kategooria tumeduse prillideks, mis tähendab, et... nad on ikka PÄRIS tumedad. Proovisin neid ühel nädalavahetusel Ida-Virus kanda - ei meeldinud. Liiga tume oli. Liustikule on nad, pakun, suht-koht rusikas silmaauku. Ja Matkaspordis töötav mees ütles ka, et liustikul on 4. kategooria täitsa okei, kaitseb silmad liigse päikesevalguse eest korralikult ära.

Aaa, muideks, päikesevalguse kohta: olin paar päeva tagasi koduapteegi proviisori jutul, et palju neid ühikuid ühel päikesekreemil ikka olema peab, kui ma olen keset valget lund ja põlen tavaliselt ilma liustikutagi ära. Proviisor vaatas mulle otsa, ütles midagi vaikselt nina alla (see oli vist midagi umbes nagu: "Ahah, tedretäpid, ahah."), lükkas 40 faktoriga kreemid eest ära ja urgitses riiuli tagaseina juurest 50+ faktori.

Mina kergitasin kulme, ütlema vist midagi ei hakanud (peas käis küll mingi vestlus a-la "Hmm, ega ma neid faktoreid eriti ei jaga, aga 50 on vist päris kõva... Palju see päikesekreem, mida ma eelmisel suvel kasutasin (=ja ära põlesin) oli? 20? 25? Ei vist ikka 20... Hmm, 50, einoh, olgu siis 50.") ja võtsin päikesekreemi ära. Multivitamiinide, magneesiumi ja kaltsiumi päevased annused olin ma juba enne ära toonud. Põhilised ravimid olid ka juba olemas.

No ja päris lõpetuseks võtsin ma kapi otsast ära minu lemmik-Ferrino, seljakoti nimelt. Pärast seda, kui Katre õlarihmad pesumasinas ära sulatas ja Matrix rihmadele uue sisu pani, tundub ta suveks sama valmis olevat, kui eelmisel aastal. Tibake kortsus, paar augukest siin-seal, aga muidu korras. Ja paisub, kui vaja, päris korralikult: kogu see varustuse nimekiri läheb ju eelduste kohaselt sellesse seljakotti (ja elektroonika ning lennukite vahel kuluvad jullad väikesesse kotti).

PS. Daki vaatab seda koti fotot vist õndsalikult lolli näoga ning pomiseb pead raputades: "Segane!" (Lähtuvalt eelmise varustusepostituse kommentaaridest stiilis suur-kohver, veel-suurem-kohver.) Kuidas on, Daki? ;)

Varustus

2007-04-16T05:52:00.000+02:00

Veider inimloom. Ma käisin eelmisel suvel nii, et kogu varustus täpselt parajalt kaasas oli, ja kasutasin vana nimekirja praeguse kokkupanemiseks, lisaks kontrollivad pilgud Andre omasse ja tööandja saadetud "kontroll-listi", kuid... IKKAGI on tunne, et midagi on puudu. On või?

DOKUMENDID

pass
lennupiletid
tervisekindlustus
DS vorm
tööleping
med.-tunnistus
social security kaart
rahvuparkide aastapääse
USA pangakaart
sularaha

PAKKIMISEKS

suur seljakott
väike seljakott
riidest kotid

RIIDED

sokid
villased sokid
lühike pesu
pikk pesu (2)
püksid:
* Carhartt'id
* paksud mustad (kohapealt)
* vihmakad
* teksad
* liibukad
* šortsid
t-särgid
kampsunid:
* must fliis
* punane fliis
* must fliis kaelusega
vihmajakk
jope
müts
kindad (õhukesed + käpikud)
töökindad (6) (kohapealt)
kolmnurksall
vöö
ujumisriided
taskurätikud

JALANÕUD

saapad
kummisaapad (kohapealt)
tossud
sandaalid

PESUVAHENDID

šampoon
deodorant
hambapasta
hambahari
zilett
peegel
rätik
päikesekreem
huulepulk
kamm
küünetangid
pinsetid
tualettpaber

RAVIMID

kompleksvitamiinid
magneesium/kaltsium
türoksiin
valuvaigistid
antiseptik
sidemed
plaastrid
süsi
seedimise jaoks
sääsetõrje
nohu- ja köharohi
antibiootikumid
paratsetamool

VARUSTUS

magamiskott
magamiskoti sisefliis
padi (kohapealt)
madrats
sööginõud (kahvel-nuga-lusikas)
plekk-kruus
veefilter
termos
madratsi paranduskomplekt
niit ja nõel
kirjutamisvahendid
päikeseprillid (2)
tikud
kell
haaknõelad
kompass
prantsuse keel

ELEKTRISEADMED

sülar
telefon
laadija
iPod
adapter
fotoaparaat
taskulamp