Viimane nädal Alaskal. Mõned päevad Dyeas.

Kui ma 18. juuli pärastlõunase helikopteriga alla linna tulnud olin, algas hoopis teistmoodi olemine. Mul ei olnud ainult 24 tundi pesu pesemiseks, duši all käimiseks ja muude asjatoimetuste ajamiseks - mul oli täpselt nii palju aega, kui ma tahtsin endale võtta. Mul ei olnud isegi lennupiletit ja, kui väga korrektseks minna, lõplikku otsust, kas ma siis tulen Eestisse ära või mitte. Või siis vähemalt kas ma tulen kohe ja otse.

Üks esimesi asju, mis ma tegin, oli KÕIGI minu riiete ja magamiskottide ja asjade pesemine ning tuulutamine. Et liustikutelgis oli alati natuke niiske, siis tahtsid isegi asjad, mida ma peaaegu ei kandnudki, korrastamist - kõigele oli see omapärane niiskuse lõhn juurde tulnud. Siinkohal ei tasu vist isegi rääkida tööriietest, mis olid otsast otsani koerakarvu, tsingikreemi ja muid plekke täis =).

Kui ma õhtu jooksul neli pesumasinatäit asju ära kuivatanud olin, tundsin ma end nagu uus inimene. Vaatasin südamerahus hilisõhtuni filme (üks neist oli mu ammuseid lemmikuid "Dead poets society") ega muretsenud varajase äratuse pärast. Et oli kolmapäev, siis ei olnud linnas kedagi peale minu ja ülemuse Peteri: haagissuvilad olid tühjad, kraanikausis polnud pesemata nõude hunnikut ja põrandalt puudus õllepudelite kast =).

Neljapäeval: AB Mountain.
Reedel: vihmasadu. (Andre ei saanud alla, sest helikopterid ei saanud üles)
Laupäeval: Andre allatulek ja kolimine.

Kolisime oma asjad Alaska Excursionsi, minu eelmise tööandja majja. Kuigi meil ei olnud otsest vajadust asju AIE haagissuvilatest KOHE ära viia, oli mul jube veider tunne seal edasi püsida - ma olin ju liustikulaagriga lõpparve teinud ning laupäevaks oli Andre ka. Tahtsin end sealsetelt inimestelt jalust ära saada, suvega edasi minna. Olin just paar tundi varem omaniku Chrisi pahase (ja ülekohtuse) kirja saanud ega tahtnud enam AIE-ga tegemist teha, olgu siis otseselt või kaudselt.

Tundsin kergendust, kui Oz ütles, et majas üks vaba tuba on ja me sinna kohe liikuda võime. Oleks sa seda tuba näinud! =D Meil olid Andrega kummalgi asjad inimese kombel pakkimata ja seetõttu nägi tuba pärast kodinate ületoomist välja nagu matkatarvete ladu: magamiskottide, fliissisude, jopede ja saabaste vahel vedelesid kaerahelbeputrude pakid, joogipudelid ja sülearvutid. Paras paabeli segadus oli.

Aga õigus, tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada Dyeast.

Jõlkusin viimased kaks päeva Andrel Dyeas sabas - saime koos tuuribussidega nii sinna kui tagasi. Tema seadis oma fotovarustust üles ja tegi esimesi testfotosid, mina aitasin nipet-näpet asjadega ja tuiasin niisama ringi.

Käisin tasandikele suvist hüvastijättu ütlemas. Mõõn oli tol hetkel oma madalaimat taset saamas ning tasandikel umbes kilomeetripikkune rannariba, mida andis ikka omajagu kõndida. Läksin päris veepiirini välja ja jälgisin, kuidas tagasi tõusu suunas pöörduv vesi vaikselt üles roomama hakkas.

Olin läbi oja tulles tossud näppu haaranud ja püksid üles käärinud, kuid tagasi minnes õnnestus mul sellele vaatamata püksid reiteni märjaks teha, sest kõigist kohtadest, kus ma jõge ületada võinuks, läksin ma loomulikult läbi sealt, kus oli eriliselt pehme muda, mis mu jalad kuni poole sääremarjani sisse vajuda laskis ja seetõttu veepiiri poole reieni kergitas. Aga noh, tühja sellest, sooja ilmaga kuivavad mu Carharttid päris kiiresti.


Tegin koduste jaoks pilti nendest postidest, mis kullapalaviku aegadest Dyea lahte ikka veel jäänud on. Ma ei tea, kas ma kirjutasin neist eelmise aasta blogis, aga isegi, kui kirjutasin, võin ma selle ka üle korrata.

1898. aasta kullapalaviku ajal olid Dyea ja Skagway paigaks, kust kümned tuhanded õnneotsijad põhja suunas liikusid - Skagway kaudu mindi üles White Passi'i kurust, Dyea kaudu Chilkootist. Erinevalt Skagwayst ei olnud Dyeas sügavat lahte, kus laevad ohutult maabuda saaks, ja seetõttu ehitati Taiya jõe lähedale pooleteise kilomeetri pikkune paadisild.

Üle saja aasta hiljem on need postid viimased jäänused kunagi nii vägevast paadisillast. Hämmastav, kui kaua puit mere uhtumisele vastu paneb... 1898. aastal oli ju isegi mu vanaisa sünnini ligi 30 aastat jäänud. Need postid on ju umbes 5 korda sama vanad kui mina.

Ja üks asi meeldis mulle tollel jalutuskäigul veel. Sain nimelt kokku Jeremy abikaasa ja kahe lapsega, kes koos ühe tuttavaga ratastega tiirutasid.

Millegipärast sain ma just tollel hetkel nii selgelt aru sellest, KUI palju seiklushimulisi inimesi ma Alaskal kohanud olen. Meigitud olek ja piinlikult kenad riided käivad ju Skagways kokku ainult juveelipoodide müüjatega, kõik ülejäänud eelistavad Carhartte, plätusid ja väljaveninud pusasid, mis ometi nii mõnusad kanda on.

Ja siis ma mõtlesin sellele, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. Ja kuidas nad nendega looduses liiguvad. Ja kuidas nad nendega Dyeas ratastega tiirutamas käivad.

Ja mul oli äkki jube hea meel, et ma sellist eluviisi näinud olen, sest äkki õnnestub mul endalgi seikluspisik Eestiski alles hoida.