Mike ja Emily viskasid mu reede õhtul autoga Skagwayst umbes 20 km kaugusele White Passi tundramaastikule ja lubasid Andre järgmisel õhtul mulle järele saata. Tõmbasin kotirihmad pingule ja tatsasin teest eemale, järvede suunas.
Tuul ajas madalaid pilvi Skagway suunast ülesmäge. Minu lühikese kõnni jooksul laskusid pilved veel omajagu. Et ma ei tahtnud järgmisel päeval täielikus udus tagasi vantsida, panin oma telgi üles kõigest 30 minutit teest eemal. Nagu hommikul selgus, oli see päris tark mõte.
Vaatasin läbi võrkakna välja ega näinud eriti midagi. "Huvitav, kas see võrk peabki nii tihke olema?" Kui ma kogu ukseriide eest ära tõmmanud olin, sain ma aru, et asi pold teps mitte võrgus: ilm oli lihtsalt nii udune, et ma ei näinud ka ilma võrguta kaugemale kui paar meetrit, kus maapind kiiresti allapoole langes.
Veetsin terve päeva telgis lebotades ning raamatut lugedes. Et suurem osa päevast sadas kõigele lisaks ka vihma, ei olnud mul pikutamise vastu mitte kui midagi - vaikus, ei mingeid töökaaslasi, ei mingit Skagwayd...
Kella kolmeks pärastlõunal tõusid pilved taas kõrgemale. Vaade oli päääääris hea:
Et Andre pidi mulle kella kaheksaks autoga järele tulema, siis läksin kella viie paiku õhtul tundrasse hulkuma.
Kui lihtne on sellel maastikul liikuda! Ei ole puid või põõsaid, mis teed tõkestaksid ja riided märjaks teeksid, jääaja poolt tasaseks lihvitud org laius pikalt-laialt silme ees.
White Pass on lahe!
2 arvamust:
Hae Mannu,
Milline imekena kaart kahe musta kutsuga :) - mõlemad nii armsad!
Suur tänu!
E
Mul on hea meel, et sulle meeldis =)
Postitage kommentaar