Kuigi ilm oli pilvisevõitu, võtsid kolm kopterit suuna Chilkati liustikule. Üldjuhul käiakse seal ainult täiesti selge ilmaga, sest muul ajal meeldib pilvedele täpselt orupõhjas istuda, aga eile meil vedas =). Piloot Steve arvas, et sel hooajal on Chilkatil ainult neli-viis korda käidud, muul ajal maandutakse Meadi või mõnel muul lähedal asuval liustikul.
Lend oli... imeline! Alates Dyea taga asuvast West Creekist on tegemist teedetu, asustamata maaga, kus rohelised orud vahelduvad lumest ülekuhjatud platoodega. Inimest näeb seal harva: tihe võpsik teeb liikumise raskeks.
Teravad, püstloodsete seintega mäetipud olid mu lemmikud. Lennates neist vaid mõnekümne meetri kauguselt mööda on tunne, nagu saaksin neid sõrmeotstega puudutada - kui tahaksin.
Lähenesime Chilkati liustikule altpoolt, liustikukeele juurest. Viimase paarikümne aastaga kõvasti taganenud Chilkat on hetkel umbes 9 miili pikkune ja kannab endaga kaasas aukartustäratavat kogust moreeni. Kohtades, kus liustiku põhiosaga liitub mõni väiksem vool, algavad mööda liustikupinda kulgevad moreenitriibud - pinnale tulevad kõik kivid ja peen tolm, mida jää ümbritsevatelt nõlvadelt maha nühib.
Kuhilate kõrgust oli kopterist väga raske hinnata, sest kõik tundub nii väike, kuid pakun, et need võisid oma 10-15 meetrit kõrged olla.
Maandusime vaid sadakond meetrit serakitest (suurtest jäätükkidest, mis üle kõrge nõlva alla kukuvad) eemal, pooleteisemeetrise lõhe serval.
Kui kopteri tiivikud pöörlemise lõpetanud olid, saime me ca 20 minutit omapäi hulkuda. Ei mina ega Karis ei jätnud kasutamata võimalust end nägupidi vette kasta, väikese lõhe juures poseerida ja kõikvõimalikke ojasid - küll jää peal voolavaid, küll all mühisevaid - uudistada.
Elades Denveril oleme me, tõsi, 6 päeva nädalas liustikul, kuid jääst hoiame eemale ega näe seda tihti: kelgukoertele on vaja lund. Seetõttu olime nii mina kui Karis saadud kogemusest umbes sama ekstaasis kui sünnist saati Texases elanud turistid, kes esimest korda elus lund nägid.
0 arvamust:
Postitage kommentaar