Lahkumisotsus

Kui esimese kahe nädala "Ohh, see on lahe!" imestamine-ohkamine-puhkimine otsa lõppeb ja igapäevaelu kindlatesse rööbastesse vajub, muutub liustikulaagris olemine võrdlemisi piiritletud rutiiniks.

Äratus on igal hommikul 5.45.
Koerad tahavad iga päev sama toitu, vett ja hoolt.
Kelgusõidud toimuvad samal rajal, samal kombel, kuni 9 korda päevas.
Lumi tahab kühveldamist.
Postid tahavad lumme matmist.
Telgid tahavad liigutamist.
Magamiskott tahab tuulutamist.

Ei tea enam, mis päev on, mis kuupäev. Mai muutus märkamatult juuniks, juuni juuliks. Ööd on hakanud pimedaks muutuma, eile lugesin esimest korda pealambi valgel.

Ainult liustik muutub, kogu aeg. Praegu oleme me osades kohtades juba paljal jääl, lõhede seas, osades kohtades aga poolemeetrisel lumekihil. Lumi sulab nii kiiresti, et vahel tundub, nagu oleks auramine ja sulamine palja silmaga näha.

Tegin paar päeva tagasi otsuse kahe nädala pärast liustikult lahkuda. 19. juuli on praeguse seisuga minu viimane tööpäev, 20. juulil lendan esimese helikopteriga alla, Skagwaysse. See, kas tulen enam-vähem kohe tagasi Eestisse, suvelõppu nautima, või töötan kuni augusti lõpuni eelmise tööandja juures Dyeas, on veel lahtine. Paberid on igatahes täidetud, otsus veel tegemata.

Miks ma liustikult ära tulen? Ei oska lühidalt vastata.

Ühest küljest olen ma lihtsalt natuke "keerulisemate" persoonidega töötama sattunud: ei esimene koerajuht Jacques ega teine, Shane, pole kõige sotsiaalsemad olevused, ning kummagi nõudmised on mu teistest händleritest märkimisväärselt suurema füüsilise koormuse alla pannud. Ma olen enam-vähem kogu aeg väga, väga väsinud, ega suuda lühikese puhkepäevaga keha ning hinge kosutada.

Teisest küljest aga ei sobi ma sellesse meeskonda nii, nagu sobisin eelmisel aastal Dyeas. Ärge saage valesti aru: Dyea suvi ei olnud meelakkumine, kuid erinevalt AIE-st tekkis mul paljude inimestega mingi särts ja säde, mis silmad särama pani ja suu naerule tõmbas. Ma lihtsalt... sobisin sinna ja klappisin inimestega.

Eelmise suve töökaaslased on mu sõbrad. Selle suve töökaaslased on... töökaaslased. Me ei riidle, me ei õelutse, me suhtleme ja naerame, kuid mida ei ole, on see seletamatu MISKI.

Kuni üleeilseni ei lasknud lahkumisotsus mul päris rahulikult olla, kuidagi ebaloomulikult nõme tundus juulikuus ära minna. Siis aga... selgus, et AIE lõpetab 1. augustist töölepingu ka minu koerajuhi Shane'iga. See, kui nemad võivad keset suve otsustada, et neil ei lähe üht koerajuhti enam vaja, ja panevad viimase olukorda, kus ta peab leidma kellegi, kes tema 30 koera läbi Kanada Alaskale viib (tal ei ole sisenemisluba), paneb mu oluliselt vähem halvasti tundma seepärast, et mina nad händlerita jätan.

Ma ei ole esimene keset suve lahkuja. Matt, meie "camp assistant", arvatavasti kõige töökam inimene laagris, pakkis oma asjad kokku ja lahkus päevapealt. Ütles, et tal oli kõrini sellest, et inimesed oma tööd ei teinud.

Minu asendushändler Travis on juba Skagwaysse jõudnud. Nädal veel!