Milline kopterilend välja näeb

Siis, kui ma eelmisel nädalal üles lendasin, oli väga vahva ilm: kõrged rünkpilved, särav päike. Et ma ei ole seda kogemust, milline helikopterilend õigupoolest on, kodustega veel jaganud, siis võtsin kaamera helikopterisse kaasa. Tegin pilte ja videosid, et lennuteekond blogi kaudu koju jõuaks. Et istusin helikopteri esiistmel, piloodi paremal käel, oli vaateväli võrdlemisi avar ning annab vist päris hea ettekujutuse sellest, mis tunne selle põrina sees istuda on.

Aga nüüd selle juurde, kuidas me lendame.

Kõik algab Temsco baasis, kiviviske kaugusel kruiisilaevade kaidest - helikopter tõuseb õhku ja võtab suuna fjordi poole. Kui lend jätkuks pikemat aega samas suunas, jõuaksime peagi Hainesi ja Juneausse.



Meie nii kaugele siiski ei lenda: umbes pooleteise kilomeetri pärast keerame vasakule, Paradise'i nimelisse orgu.


Paradise on sisuliselt kiireim viis liustikule jõudmiseks (umbes 7 minutit), kuigi põhimõtteliselt võiks lennata ka teistmoodi, üle mäetippude. Kui ilm on kehv (nagu näiteks täna =P - ega ma muidu juba kolmandat päeva all linnas ei oleks ja blogisse ei kirjutaks), istuvad pilved otse orus ning eraldavad liustikulaagri muust maailmast valge pilveseinaga.

Upper Paradise falls (ülemised Paradise'i kosed/joad - natuke maad allpool on veel paar juga, mida meie Lower Paradise falls'iks kutsume), mis järgmise foto keskpaigas näha on, toimivad ühena märksõnadest, mida piloodid kasutavad selleks, et raadio teel kirjeldada, kui kaugele helikopterid lendama on võimelised.

"Can't get pass Upper Paradise Falls," ("Ei saa kõrgemale ülemistest Paradise'i koskedest") tähendab, et kui pilvekate veel sadakond meetrit tõuseb, oleks juba võimalik liustikukeele allosas maanduda ja inimesed lumemasinaga üles laagrisse viia. Kui aga pilvekate veel 50-60 meetrit tõuseks, saaks helikopterid juba päris laagrini lennata. Kui ma õigesti mäletan, asub laager umbes 4100 jalga merepinnast, mis peaks umbes 1250 meetrit olema.

Liustikukeele otsa alla on lume ja jää sulaveest korralik järv tekkinud. Praegu on ta veel suuremas osas jääga kaetud - ainult äärtest on natuke lahti - varsti aga peaks see jääkiht täielikult maha tulema.


Meie kelgurajad ulatuvad umbes 30 meetri kaugusele jäämurrust (nimetatakse seda ikka jäämurruks, jah?), mis järgmise foto paremal äärel paistab. Suurim rada ületav jäälõhe, mida me seni leidnud oleme, on umbes 3 meetri laiune, aga kuna hetkel katab teda veel pooleteisemeetrine lumekiht (+ natuke lund lõhe enda sees, kokku umbes 2,5-3 meetrit), sõidetakse koertega sellest lõhest rahulikult üle.


Jäämurrust on laagrini hästi-hästi vähe maad jäänud, ehk mingi 30-40 sekundit. Ja kui kopter kord telkide juures maandunud on, võtavad meid vastu tuttavad näod ja tuttavad telgid.

Tegin asjast ka väikse video YouTube'i:

Vot niimoodi me siis lendamegi =).