(Ma olen juba kolmas päev linnas, sest pilvine ilm pole helikoptereid Paradise'i orust ülespoole minna lasknud. Laagrini on sealt veel 150-200 vertikaalset meetrit, taeva poole.)
Alates hetkest, kui ma maikuu alguses Skagwaysse maandusin, on mind tagasi Alaska Excursions'isse kutsutud - kohta, kus ma eelmisel suvel töötasin. Seda on teinud nii endine ülemus Karen, laagrit juhtivad koerajuhid Richie ja Cara kui ka kontorirahvas.
Karen on mind naljaga pooleks töganud, et ma olen ikka hea elukas küll, läksin konkureerivasse ettevõttesse tööle. Ja naljatleval toonil lisanud: "I should offer you a sh..load of money so that you'd come down and work for us." ("Ma peaksin pakkuma sulle ropus hunnikus raha, et sa alla tuleks ja meie heaks tööle hakkaks.") Nali naljaks: nad on valmis mulle korralikku palgakõrgendust pakkuma.
See teeb olemise seest soojaks. Asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd teadmises, et ma olen hinnatud ja et mul on siin sõbrad. Ja et kui üleval liustikul midagi juhtuma peaks, siis mul on alati koht, kuhu tulla.
Seda eriti veel praeguse töökäte vähesuse valguses. Alaska Excursionsil läheb nii hästi, et nad lennutavad Richi igal pühapäeval Skagwayst Juneausse ja tagasi (kusjuures, tagasiteel tellib omanik Robert lausa tšarterlendu!), et Juneau laager kõiki turiste vastu saaks võtta - muidu jääb neil koerajuhtidest puudu.
Kui ma üleeile õhtul koos endiste töökaaslastega Dyeas käisin, tuli täielik nostalgia peale. Nad - Joe, Rich ja Liz - istusid, nagu alati, ümber suitseva lõkke, jõid õlut ja ajasid juttu. Koerad Shadow ja Bronco müttasid metsa vahel, hobused käisid üle koplipiirde nosimist nõudmas ja ilm oli täpselt selline, nagu ta Skagways tihtipeale olla tahab - pilvine, natuke tuuline ja "kohe-hakkan-sadama" näoga.
Dyea tasandikud lõhnavad värske rohu järele. Kuidas ma küll igatsen värske rohu lõhna järele! Üleval ei ole ju eriti lõhnu... Lõhe ei ole veel mööda jõge üles tulema hakanud, aga ega nemadki enam kauaks jää. Peagi tatsavad karupoisid Robyn ja Coco jälle kolm-neli korda päevas mäest alla, et tasandikul kalaga maiustada saaks. Üleeile olevat nad otse üle Dyea laagriplatsi tulnud - töötajad pidid kõik turistid väikesse puumajakesse kamandama, et inimesed turvalises kauguses karude lahkumist oodata saaks.
Ma ei tea... Kuidagi väga nukker on kõigele sellele mõelda. Liustik on suurepärane, need vaated ja mäed hingetuksvõtvad, aga ma olen väsinud pidevalt väsinud olemisest - 6 päeva nädalas liustikul olemine võtab füüsiliselt täiesti läbi ning 24 tunnist ei piisa, et keha taastuda saaks. Kui nädala sees pilviseid päevi pole, mis meile helikopterite puuduse tõttu "peaaegu vabad päevad" annavad, ärkan ma igal hommikul aina väsinuma ja väsinumana.
Eelmise suve kahe-kolme päevased nädalavahetused andsid mulle võimaluse matkamas käia, Kanada mägesid näha, sõpradega olla, puhata. Praegu näen ma vabal päeval ainult duširuumi, pesumasinat, toidupoodi ja sooja voodit - liustikul olemine näitab mulle küll seda päris ehedat mägede elu ja järk-järgult avanevaid jäälõhesid, mis lumele pikad praod on tekitanud, kuid kõik muu, mis Kagu-Alaskal pakkuda on, jääb nägemata. 24 tunnist ei piisa, et Skagwayst ära saada.
Rääkimata sellest, et Alaska Excursionsisse minek võimaldanuks mul Eestis nelja kuuga teenitud rahaga päris oma kodu osta.
Aga pole hullu. Kui pilved täna natukenegi hajuvad ja helikopterid taas lendama saavad hakata, olen peagi üleval mägede vahel ja ehk lükkavad liustiku võlud selle nostalgitsemise kuhugi kapinurka. Sest lõppude lõpuks olen ma siin üle pooleteise kuu juba olnud - jäänud on vähem kui 10 nädalat.
Kui lumi peab, on laager liustikul kuni augusti lõpuni. Kui ei pea, tulevad inimesed ja koerad juba varem alla. Ja kui tulevad, saan ma oma augusti lõpu Dyeas veeta.
0 arvamust:
Postitage kommentaar