Aga see polnud veel kõige algus. Päris algus seisnes selles, et kolm inimest ei saa mootorsaanile korraga istuda - see aga tähendab, et üks peab tulema masina külge kinnitatud kelgul.
Kelgule ronisin mina. Teadsin, et mäkke roniv masin paiskab roomikute alt palju lund ja tõmbasin salli juba eos ninani ja prillid silmile - 30 kilomeetrise tunnikiiruse juures ei ole hea lumega vastu vahtimist saada. Mida ma aga EI teadnud, või siis ei arvestanud, oli ääretult soe ilm, mis lume vedelaks plödiks on muutnud.
Kui püdel lumi masina roomikute alt läbi käib ja kellegi ühtlase kihiga katab, kulub umbes 10 sekundit, et see kiht esiteks jääsarnaseks kirmeks muutuks ja seejärel ära sulama hakkaks. Paarisaja meetri järel karjusin ma üle mootorsaani undamise Andrele ja Karisele, et teeks äkki pausi, kuna mu teksasarnased püksid on läbimärjad.
Tegime diili: Andre ja Karis jäävad üles järve juurde (lume sulaveest tekkinud paarisaja ruutmeetrine järv ühes nõos), mina aga käin masinaga all laagris ja vahetan püksid vihmakate vastu.
Laagrisse jõudes kiikasin igaks juhuks bensiini ja õli kah. Selgus, et meil ei oleks kumbagi jätkunud.
Täitsin masina õli ja bensiiniga ning mootori möirates läksin tagasi üles. Järvest edasi läks sõit tavalisel kombel: Andre ja Karis masinal, mina tandemkelgul. Kurule lähenedes, kui kalle päris nimetamisväärseks muutus, hakkas masin undama ning sundis Andre kõvasti gaasi juurde andma. Mingil hetkel käis õnnetu mürr-mürr-mürr!-röhh-pruhh-uhh ja mootorsaan oli lumes kinni.
Karis ronis maha, mina ka, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale. Võtsime tandemkelgu küljest, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale. Tegime natuke kaevetööd, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale. Tegime natuke rohkem kaevetööd, Andre lisas gaasi - masin mattus sügavamale ja hakkas kõige tagatipuks õli lekkima.
Olukord muutus piinlikuks. Kellelgi meist ei olnud isu alla laagrisse raadioga helistada ja öelda, et ahoi, mehed, tulge päästke meid siit ära, samas käte ja jalgadega lund kühveldada oli ka natuke nadi. Leppisime kokku, et proovime veel kord ja kui siis ka ei õnnestu, kasutame raadiot.
Kaevasime roomikute alt respekteeritava koguse lund välja ning Andre pealehakkamisel kõigutasime masinat kiigu kombel küljelt küljele. Lõpuspurdina ägisesime masinat ka kolmekesi liigutada.
Ja teate mis? Õnnestus!
Kui masin august välja toodud oli, vantsisime ülejäänud osa teest jala ning muhelesime oma pooltund ka õhtuse päikese käes, mis orus asuvasse laagrisse enam ei ulatunud. Peterile me sellest ei rääkinud =)
1 arvamust:
Vahvad pildid ja tore lugemine! Kõike head ja paremat teile kahele sinna.
Loen, naudin ja rõõmustan:)
Tubli oled!
Postitage kommentaar